12 uut kuud

Uus aasta on alanud ja räägitakse uusaastalubaduste andmisest. Mina pole seda teinud, olen lihtsalt vaadanud oma kalendrit, mis on tegemisi juba pikalt ette täis, ja ohanud, et jõuaks vaid kõigega hakkama saada.
Käesolev aeg ja ühiskond on meile pannud tohutult kohustusi. Paarkümmend aastat tagasi, kui meie eelmine riigikord ja elukorraldus hakkas jõuliselt muutuma ning töölkäimisest, oma firmade asutamisest, kapitalistlikust mõtlemisest jms sai igapäevaelu osa, tundus suisa uhkuse asi, kui keegi ütles, et pole juba aastaid puhanud.
Nüüd oleme jõudnud ringiga sinna, kus üha enam inimesi ütleb välja, et kõige olulisem on koos olemine, lähedaste märkamine, aga ka enda jaoks aja võtmine. Kerge öelda. Vähenegi tööst vaba aeg kulub ühiskondlike kohustuste täitmiseks, mida oleme endale kohusetundlikuna võtnud. Või oleme tööst nii kurnatud, et ainult magame – juhul kui uinumisega probleeme pole.
Paarkümmend aastat tagasi, kui elasin Saksamaal ja töötasin vaimuliku peres lapsehoidjana, ei jõudnud ma ära imestada, et pererahval oli märkmikus kirjas: neljapäevaõhtud on meile kahele. Reaalselt jõudsid nad selle aasta jooksul, mis mina seal elasin, ehk seitse-kaheksa korda midagi kahekesi ette võtta, kuid plaanimajandus, mis nende elus juba ammu oli võimust võtnud ja tähendas ühe ülesande täitmiselt teise juurde jooksmist, vajas ka koosolemise aja planeerimist.
Mis meil nüüd teistmoodi on? Teeme alatihti midagi, mõte juba järgmise asja juures, kuhu peaksime tormama. Nii ei suudagi kõike teha naudinguga. Kindlasti on ka parema enesedistsipliiniga inimesi, kes ei leia end pidevalt ajaga võidu jooksmas. Aga olen ka aru saanud, et mõnigi tubli tegija loob endast pideva postitamisega sotsiaalmeedias raudse tegija imago, mis tegelikkuses ei vasta tõele ja mille taga on mured ja stress, kuid mõnele nõrgemale tekitab sellise kuvandi loomine veelgi rohkem süümepiinu.
Miks ma sellest kirjutan? Sest mu mõttes on juba aastaid see, kuidas elada nii, et kogu aeg poleks kõrvus sõna „stress“. Midagi on paigast ära, kui me pidevalt justkui kustutame tulekahju ja oleme peaaegu asendamatud. Ka kirikutööd tehes. Praegu, kui mul on võimalus olla pisitütrega kodus, on mul rohkem aega seda pilti kõrvalt jälgida. Hiljuti unistasin ajas tormava rongi peatamisest. Tunnistan, et mahahüppamise ja rahunemisega läks päris mitu kuud, kuni organismile jõudis pärale, et minult ei oodata väljaspool kodu peaaegu mitte midagi. Et ma saangi lihtsalt olla! Puhata. Aga puhkamagi pidin õppima. Läks umbes neli kuud, kui lõpuks aru sain, et selline elu on ka lubatud.
Olen mõelnud, et Eesti võiks olla innovaatiline ja pakkuda inimestele, kes on ühel kohal edukalt näiteks seitse aastat töötanud, võimalust puhata tavapärase kuu asemel pool aastat ja nii, et riik maksab talle selle eest nn pikapuhkusepalka. Muidugi pole see nii lihtne, palju asju tuleks siis läbi mõelda: kes asendab puhkusel töötajat pool aastat, kuidas kogutakse palgafond jne. Aga usun, et kõik on võimalik, kui ühiskondlikult selle mõtteni jõutakse.
Seni aga tuleks planeerida meile antud aega nõnda, et märkaksime nii iseennast, oma lähedasi kui ka meid ümbritsevat.
Jaanuar on aastaid mulle olnud raske kuu. Muusikule kuhjub kuidagi kõik detsembrisse ja jõuluaeg on nii emotsionaalne, seetõttu on jaanuar aeg, kus tuleb endaga tegelda, et seda üle elada. Olen endale siis meelde tuletanud üht muinasjuttu, mis räägib kaheteistkümnest pojast, kes kehastuvad kuudeks ja kelle juurde tuleb esmalt Hea ja siis Halb. Halb leiab vingumist iga kuu juures: veebruaris on liiga külm, juulis kuum, novembris liiga pime jne.
Hea aga leiab igas kuus midagi kiiduväärset, mille üle Jumalale tänulik olla: jaanuaris kaunis lumevaikus, veebruaris mõnus pakane, märtsis esimesed lilled, aprillis linnulaul, mais õites viljapuuaiad ja rohekirju metsaviirg, juunis valged ööd, juulis soe päike ja merevesi, augustis sumedad õhtud ritsikate lauluga, septembris värviehtes puud, oktoobris udu- ja hallavine, novembris pimedad ja vaiksed õhtud ning detsembris jõuluootus.
Püüdkem siis leida igas päevas olenemata kuust see miski, mille üle tänulik olla. Seda on. Igas päevas. Ka siis, kui väljas on „kole ilm“ või parasjagu selline kuu, mida ei armasta ja mis tuleb üle elada.
Olgu uus aasta täidetud üksteise märkamisega, Jumala ligioluga ning saatku meid head inglid kõigil me teedel.

 

 

 

 
Sigrid Põld,
kolumnist