200 aastat Kanepi uue kivikiriku pühitsemisest

Võrumaa Kanepi kogudus, mille pühakoja tornitipus ainsana Eestis on hommikutäht, võib nimetada oma möödanikust kolme olulist tähtpäeva.
1671. aastal kutsus toonane Valgjärve ja Piigandi mõisa omanik Benedikt Johan Berg oma mõisasse pastoriks Otepää kiriku abiõpetaja Richard Weidemanni. 1674. a olevat valminud esimene väike puust kabel Kanepi külas.
Kuninga käsul kihelkond suuremaks
4. augustil 1675 andis Rootsi kuningas Karl XI Stockholmis välja korralduse, milles teatati, et Liivimaal olla üks aulik rittmeister B. J. Berg omaenese kuludega oma maale lasknud ehitada uue kiriku. Kuid et sellesamuse kapteni enda ning tema talumeeste sissetulekutest ei piisa hingekarjase ülalpidamiseks, siis tuleb käesoleva käsukirjaga loodava Kanepi kihelkonna alla arvata veel teisigi mõisaid ja külasid: Valgjärve ja Piigandi mõisale (koos Karste ning Sõristega) lisandusid Kagrimõisa, Erastvere koos Koorastega, Kõlleste koos Põlgastega ja Piigaste mõis.
Seega pidi Kanepis asuv kabel saama nüüd kihelkonnakirikuks 300-le taluperele. On ütlemata selge, et olemasolev pühakoda ei suutnud mahutada igapühapäevaseid kirikulisi.
Põhjasõja aastad ja järgnenud katk säästsid kirikut ja valdavat osa siinsest rahvastikust. Kuid ligi 4000 hinge vajasid suuremat kirikut.
1737 pühitsetigi laiendatud ristikujuline puukirik. Endisele kirikule ehitati kahele poole külgtiivad ja arvatavasti pikendati ka pikihoonet ning lisati kellatorn. Edasi leiame pea kõigist järgnevatest visitatsioonidest ja kirikuprotokollidest märkusi selle kohta, et üks või teine hoone osa, näiteks 1768. a katus, vundament jne, tuleks ära parandada.
Uus õpetaja soovis ka uut kirikut
Nõnda iga-aastaseid remonte tehes jõuti aastasse 1780, kui Kanepi koguduse õpetajaks kutsuti Johan Philipp Roth (1754–1818). Aadlimehena ja liivimaalasena oli tal teiste mõisnike hulgas suurem autoriteet ning mõjuvõim kui mõnel varasemal lihtsamast seisusest pärit pastoril. Usina tegevuse tulemusena saigi Roth 1798. aastal Võru praostiks valitud.
18. sajandi lõpuks olid pea kõik Võrumaa kirikud teinud läbi põhjalikud remondid või uutena üles ehitatud: viimasena neist valmis 1788–92 Võru kirik. Päris kindlasti soovis vastselt praostiks saanud J. P. Roth oma 6000 hingega Kanepi kogudusele samuti uut, kestvamast materjalist pühakoda.
20. detsembril 1798 arutas kirikukonvent taas vana puukiriku parandamisega seotud kulutusi ning vaagis esimest korda uue kiriku ehitamist. Kokkutulnud konvendi liikmed W. von Wrangell Jaanimõisast, von Gavel Vana-Piigandist, Ungern-Sternberg Erastverest, R. Stackelberg Kagrimõisast ning pandipidajad Braun ja Treuer Sõristest, J. Cappel Vana-Piigastest, C. Behaghel Savernast ja pastor Roth leidsid, et mõistlikum oleks hakata mõtlema uue kiriku ehitamisele.
Kuid kahe järgmise aasta saagid ikaldusid. Neil põhjustel ei tulnud pikka aega uue kiriku ehitus kõne alla. Alles 1800. a lõpus jõuti nõnda kaugele, et vaadati looduses üle sobilik plats. Uus pühakoda pidi ehitatama eelmisest umbes 30 meetrit lääne poole ja nii, et eeskülg jääks pastoraadi tee poole.
Et ka 1801. a saak oli kehvapoolne, jõuti otsusteni kiriku ehitamise küsimuses alles 1803. aastal ja valiti arhitektiks Friedrich Siegel (1768–1855) Tartust. Sündinud oli ta Saksimaal Bolkensteinis, tudeerinud Kopenhaageni akadeemias ja elanud seejärel Liivimaal. Hiljem, 1835–40 osales Siegel ka Tartu Maarja kiriku ehitusel. Ta kavandas uue Kanepi kirikuhoone maakividest, punase telliskatusega ja raudplekist tornikattega. Lepingutasuks määrati esiotsa 3500 bankorubla.
Uuele kirikule asetati nurgakivi 9. juulil 1804 ning ehitustööd kestsid 1808. aastani.
Maakividest, uhke punase katusega
Kiriku pühitses Liivimaa super­intendent K. G. Sonntag 28. augustil 1810 Püha Ristija Johannese nimeliseks. Õnnistamisel teenis kuus kirikuõpetajat, sh pastor Alexander Lenz, kelle kõne on säilinud TÜ trükikoja trükisena. Laulis praostkonna õpetajate koor ja ka Kanepi kihelkonnakooli poisid laulsid neljahäälselt «Nun danket allen Gott».
Et saada väikest ettekujutust tollasest Kanepi kihelkonnast ning kogudusest, toogem ära mõned arvud 1810. aasta kohta: elanikke loeti 5764 inimest. Nimetatud aastal ristiti 127 poissi ja 134 tüdrukut, maeti maamulda 104 meest ja 96 naist ning laulatati 56 paari. Toimus 38 teenistust ning armulauda jagati 5571-le inimesele. Siinkohal on paslik lisada, et septembris algas õpetaja ettevõtmisel talurahvale priinimede panek – esimesena Eestis.
Viimati tähistati avalikult ja suurejooneliselt pühakoja aastapäeva 1935. aastal, kui möödus 125 aastat kivikiriku valmimisest. Augustikuu 24. päeval toimusid siis Kanepi mõlemas surnuaias surnute mälestamise kontsert-jumalateenistused. 25. augusti hommikul kell 11 algas kontsert-jumalateenistus kirikus, kus teenistust viis läbi tollane peapiiskop Hugo Bernhard Rahamägi ja jutlustas õpetaja Steinberg Tallinnast.
Kihelkonna perenaised valmistasid juubelikingituseks oma kiriku kantslile ning altarile uued katted. Toonased lehed kirjutasid, et «vaatamata mitte just heale ilmale» oli erinevate sündmuste kaasaelamisele tulnud kokku vähemalt 2500 inimest. Jumalateenistusele järgnes uue nõukogu ametisse õnnistamine ja pidusöök.
Tähistades kiriku 200. aastapäeva
Nõnda kui tollal imetleti juubeliks valmis saanud kiriku uut plekk-katust, nii on meil tänasel päeval heameel ilusa tornikiivri üle, mis korrastatult ja uue tornimuna ning hommikutähega kõrgub üle aleviku.
Sel pühapäeval, 29. augustil pühitsetakse aastapäevaürituste raames Kanepi koguduse lipp. Vanadest aegadest on lipp ikka sümboliseerinud ühtekuuluvust. Sümboolikat tundev inimene tabab sellel kolmetipulisel lipul just meie kirikule omased märgid: veripunane kangas ja pikk valge rist tähistavad Ristija Johannese tegevust ja surma. Ülal, lipuvarda pool asuv hommikutäht (Eesti kirikutornidest ainukesena Kanepis) märgib Jeesust Kristust ning usuvalgust. Alumisel väljal asuv kanepileht märgib mõistagi kirikukoguduse asukohta – Kanepi kihelkonda, mis on oma nime saanud kanepitaimest juba hallidel aegadel.
Peeter Lail