45 aastat kirikuõpetaja – Eenok Haamer

Kui Eenok ja Eha Haamer Mustvees oma ühise kodu asutasid, laiutas kiriku taga alles soine tühermaa, mida ilmestasid suured kivid. Nende kivide otsa istus noor abielupaar vahel õhtuti mõtisklema.
Nüüd on kiriku ümbrus täis ehitatud, ühes lähedalasuvas majas elab kirikuõpetaja Eenok Haamer abikaasa Ehaga juba paarkümmend aastat. Eha vanemate rahaga ostetud pooleliolevast majast ehitas õpetajapere endale mõnusa kodu. Suure elutoa keskmesse korstnajala äärde sai oma jooniste järgi tehtud kamin, mille ees õpetajale vahel kiiktoolis istuda meeldib.
«Korstnajalg on ju ilmasammas, mis organiseerib ruumi. Samas annab suur tuba võimaluse kogu perega siia kokku tulla ja meie kaheksal lapselapsel on ruumi mängida,» ütleb Eenok Haamer. Ja aknast paistab kirikutorn kenasti kätte.
Kodu küljes kinni
Oktoobrist 1963 määrati Eenok Haamer Mustvee kogudust teenima. Sama aasta 26. detsembril ordineeriti ta Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus aseõpetajaks. Esialgu oli kodu veel Tartus, Mustvee jaoks olid peamiselt pühapäevad. Suur muudatus ellu tuli siis, kui mõrsja Eha Kelement sai proua Haameriks. See sündis 27. juunil 1964 Tallinnas Toompea Kaarli kirikus, kui Eenoki isa Harri nad laulatas. Noorpaar asus elama Mustveesse, Eha võttis enda kanda organisti ja koorijuhi kohustused.
Elukohaks sai korter eramajas peaaegu kiriku vastas, kus alguses oli ainult kaks tuba, hiljem saadi ruumi juurde. Maja oli talvel külm ja elamistingimused tagasihoidlikud. Kuid noorele abielupaarile oli see õnnelik aeg, samuti perre sündivatele lastele, kelle elu muutis põnevaks vabadus mängida ja joosta. Mustvee ei ole suur asula, heinamaad ja võsa olid käepärast. Järvelt tuli puhas õhk. Lapsed õppisid varakult ujuma.
Aga see oli hea aeg ka teises tähenduses. «Siis oli veel «õnnis» nõukogude aeg, sest kirikuõpetajal polnud ühiskondlikke ülesandeid, ametitalitusi oli pisut ja sellepärast sain olla palju kodus. Olin oma pere jaoks. See oli tõeline õnn, lapsed õppisid mind tundma ja kasvatasime Ehaga neid suures üksmeeles,» ütleb praegu 73aastane isa ja vanaisa.
Abikaasa Eha tunnistab, et kõik lapsed – pojad Naatan, Markus, Siimon ja tütar Maarja – on üsna erinevad, aga neile mõlemale ühtmoodi armsad ning hoiavad omavahel väga kokku.
Eenok meenutab, kui Naatan ja Markus pisikesena vahel nääklema läksid, siis võttis ta poisid, üks ühe, teine teise põlve peale ja hakkas rääkima: «Su vennakesel on ka kaks silma, suu põiki nina all, näe, millised kõrvad su vennal on, vaata nüüd.» Ja nii ikka edasi.
Varsti palusid poisid teineteiselt andeks. Hiljem on nad küll öelnud, et «iss rääkis meid surnuks». Praktiliste kogemuste kaudu õppisid vanemad, et manitsemisest ei ole kasu. «Leplikkus, mida olen perekonnas näha tahtnud, ongi lastele omaseks saanud,» hindab Eenok Haamer oma peret.
Pere kasvas ja elamine jäi kitsaks. Igatsus oma kodu järele ei andnud asu – tuli hakata ise ehitama. Eha vanematel oli talletatud sääste ja selle eest sai osta poolelioleva maja. Ehitusbrigaadiks oli oma pere. 1986. aastal koliti eelmisest elukohast teisele poole kirikut. Oma kodu tähendas ja tähendab perele väga palju. Ehituse käigus õpiti praktilist töötegemist ja tänu sellele on lapsed kasvanud tööinimesteks, kes meelsasti panevad käed iga vajaliku töö külge.
Praegu tegeleb Eenok Haamer kodus rohkem kirjatöödega, mitmes koguduses jumalateenistuste ja ametitalituste pidamisega, Eesti Evangeelse Vennastekoguduse probleemidega ja Tartu Teoloogia Akadeemias noore põlvkonna teoloogide kasvatamisega ning on kodus praktiliste töödega võimalikult vähe seotud.
Ta on «hirmus» tänulik, et Eha on võtnud kodu korrashoidmise, kütmise ja muu enda kanda. Paljude vaimset pühendumist nõudvate ülesannete puhul tuleb valikud teha ja Eha aitab kaasa nii palju, kui suudab.
Isiklik suhe Jumalaga
Ideaalse kirikuõpetaja mudelist rääkides kahtleb Eenok Haamer, kas kõik temaga nõustuksid. Ta ütleb: «Oluline on uskuda, et Jumal on olemas, kes on oma Poja maailma saatnud, et Jeesus on enese kaudu Jumala meile nähtavaks teinud ning lähedale toonud ja Püha Vaimu kaudu on Jumal praegu meie keskel.» Kirikuõpetajal peab olema aktiivne isiklik suhe Jumalaga. «Kirikuõpetaja on 24 tundi ööpäevas kirikuõpetaja,» ütleb ta.
Teda kurvastavad need ametikaaslased, kes lahutavad elu tööajaks ja vabaks ajaks. «Teadsime Mustveesse tulekust alates, et meie kodu seinad on klaasist. Kahepalgelist elu elada on väär. Ka meil on olnud omavahel arusaamatusi, aga need tuleb lahendada ja isekeskis ära leppida,» on abielupaar ühisel arvamisel. Aastad on läinud ning Eenok ja Eha Haamer pälvinud kohalike inimeste lugupidamise.
Õpetaja arvates peab kirikus saama maksvaks, et vaimulikud tunneksid ennast kõige vaimulikku ellu puutuva eest vastutavana. Ka siis, kui hingehoidlikus küsimuses helistatakse keset ööd, ei tohiks öelda, et vabandage, ma magan. Eenok Haamer ütleb, et palvetada saab ka telefoni teel kas või öösel. «Kui Jumal armastab inimesi, siis peaksime ka meie seda tegema.»
Ta tunnistab, et on küll olukordi, kus tuleb hoida distantsi, et sind ei hakataks ära kasutama, aga pead hingehäda ära tundma, jätma oma tegemised ja võtma abivajaja jaoks aega.
Jumal annab alandlikele
Eenok Haamer tunnistab oma veaks, et teda häirib vahel, kui märkab mõnd ametikaaslast ametnikuna või ükskõiksena. Kindlasti ei tohiks kirikuõpetaja olla rahaahne, ütleb kauaaegne õpetaja ja lisab: «Kui Jumal on sinu jaoks elav ja olemas ja sa saad Teda usaldada, siis näed imet, kuidas sind elust läbi kantakse ja sinu eest hoolitsetakse, ka majanduslikult.»
Eenokile on eeskujuks isa Harri Haamer, kes oli hea inimesena tasu ootamata nõus aitama. Taoline suhtumine on aidanud ka Eha ja Eenok Haamerit, sest töötasu, mida kogudus nõukogude ajal suutis maksta, oli väga väike. «Me ei ole näljas olnud. Mõnikord oli üsna raske, aga nagu ime läbi keegi kogudusest ikka tõi midagi,» meenutab abielupaar praegu.
Eenok Haamer on näinud imet ka kuue ja poole aasta pikkuses metsavennapõlves. Kord olid kõik toiduvarud otsa saanud. Siis palvetasid nad emaga leiva pärast ja Jumal kuulis palveid. Kolmandal päeval jõudis leivajahu nendeni.
Hipipastor
Paljud ilmselt ei tea, et 1970ndatel aastatel kutsuti Eenok Haamerit hipipastoriks. Mustvee sai kummalisel kombel hipide keskuseks. Ühiskonna vastu protestivad pikajuukselised noored leidsid tee Haamerite perre, sõnum levis noorte seas. Nad elasid perekonna keskel ja vahel olid lauas kõik kohad sööjatest hõivatud. Kõik nad said ka öömaja.
Noored ristisid Mustvee igavese pühapäeva maaks ja Eenok Haameri hipipapiks. Õpetaja meenutab: «Kui nad suvel enam meie poole ära ei mahtunud, tuli leida lahendus. Mustvee kiriku torn sai nendele näitusesaaliks, nad «lakkusid» torni puhtaks ja riputasid sinna kunstitöid, istusid suveõhtuti tornis, luugid lahti, mängisid plokkflööti ja tinistasid kitarri – see oli omapärane elu. Magasid nad siis kirikus, loomult olid aga väga ausad.»
Suure osa nendest õpetaja ristis, leeritas ja mõne ka laulatas. Toonastest noortest mõni on tänini Mustvee koguduse liige ja käib Mustvee kirikus.
Õpetaja oluline roll
Eenok Haamer ütleb, et inimesed vajavad mõistmist. Mustveesse on leeri tulnud inimesi ka Tallinnast või mujalt. «Kui meil leeriõpetuse ajal on tekkinud hea suhe, saame ka edaspidi koos edasi minna. Ma ei pea vääraks, kui õpetaja on koguduseliikmetele armas,» ütleb kauaaegne jumalasulane. «Me teeme inimeste heaks tööd ja õnnistus tuleb tagantjärele,» lisab abikaasa Eha.
1963. aasta lõpus oli Mustvee koguduses maksumaksjaid 299. Tartu praostkonnas oli väiksem vaid Vara kogudus. Võnnu õpetaja sai toona aruandetabelit täites kirjutada samasse lahtrisse arvu 4000 ja Maarja-Magdaleena 800. Kõige vähem on maksumaksjaid olnud Mustvees 1986. aastal – 235, viis aastat hiljem buumi ajal ulatus nende arv 400ni.
Praegu on Mustvee kogudus praostkonnas umbes 350 maksumaksjaga suuruselt neljas ja näitajate poolest jätkuvalt stabiilne, kuigi ainus koguduse piiridesse kuuluv Kasepää küla on inimestest tühjaks jäänud. Ka kaugemalt inimesed on leidnud siin kodukoguduse. «Koguduse õpetaja roll on lõpmata tähtis. Jutud, et õpetajast palju ei sõltu, ei vasta tõele. Kui õpetajal on heatahtlikkust, sõbralikkust, suhtlemisvalmidust, siis see loeb,» kinnitab Haamer.
44 aastat Eenok Haameri kõrval töötanud abikaasa Eha ütleb: «Mulle see meeldib, ma ei kujuta elu teist moodi ette. Ma ei ole kunagi tundnud, et olen mehega liiga palju koos. Kui sa elad pingeta, loomulikku elu, siis klaasseinad ei hirmuta. Ja nii palju nad katavad, et isekeskis saab ka puhata.»
Elu koos kogudusega
Õpetaja Eenok ütleb, et on isalt üle võtnud veel ühe käitumisjoone. Pühapäeval astub ta altari ette ja tervitab kogudust. See on oluline koguduse häälestamisel jumalateenistuseks ja kogudus näeb, kas õpetaja on mures või rõõmus, ning reageerib, kui õpetaja vajab nende eestpalvet toetuseks. «Nad näevad, et ma olen inimene, mitte üliinimene. See ongi omamoodi elu, et elad koos kogudusega ja kogudus võib sulle lähedal olla.»
Kui nad kogudusse tööle tulid, peeti algul noort abielupaari lasteks, aastate jooksul on kogudus muutunud ja nemad vanemaks saanud. Ent Jumal on armuline olnud ja jõudu andnud. Kuigi riigi jaoks on mõlemad pensionärid, on nad Jumala jaoks endiselt töötegijad, kellele jätkuvalt ülesandeid anda.
Õpetaja Haamer tunnistab, et on viimasel ajal mõne koha pealt tagasi hoidnud, et jaksu kauemaks oleks. «Jumal teab, mis ta kellelegi kanda annab,» hindab Eenok Haamer oma vastutust. Oma töös on jõudu andnud see, et Issand elab ja on lähedane, et inimesed tulevad kirikusse. Kui ka ainult üks inimene pühapäeva hommikul koguduse bussi peale tuleb, et kirikusse sõita, rõõmustab ta. Mõnikord aga saab buss inimesi täis.
«Kui näed inimeste tänulikkust, et oleme kuulutuse kaudu kokku saanud, või mõni ütleb, et sai palju jõudu, ja läheb siis julgustatuna koduteele – need pisikesed rõõmud on kokku suur rida helmeid,» on õpetaja tänulik. Ja lisab: «Kõige suurem on rõõm Jumala armastuse üle, Tema armastus ei ole lakanud, see saadab meid iga päev.»
Abikaasad on lugupidamise pälvinud ka ilmalikult võimult, Jõgeva maavanem on viimasel ajal Mustvee kirikus üsna sageli käinud. Sügisel kinkisid maavanem ja linnapea kogudusele õpetaja 45 aasta tööjuubeli puhul soojuskiirguri, et organistil käed ei külmetaks. Nii tunnustati abikaasa Eha rolli. Maavanem lubas kirikusse organisti lähedale koha kinni panna, et lambi soojusest osa saada.
Teekaaslased
Eenok Haameri olemust ja elu on mõjutanud isa ja ema, nende sügav jumalatunnetus. Ka Eha vanemad olid usklikud inimesed ja selle kaudu on Eenok saanud nagu topeltlaengu. «Abikaasa on aus ja hoolas, ta on alati olnud mu kõrval, oleme õnnelikud inimesed ja meie lapsed on meiega,» nimetab õpetaja olulisemaid inimesi oma elus.
Üheks suure tähendusega meheks on olnud professor Evald Saag, kes julgustas teda teoloogilist õppeasutust looma. Sel aastal sai Tartu Teoloogia Akadeemia juba kuueteistaastaseks. Rektor Eenok Haamer on kinnitanud, et kooli rektor on Jeesus Kristus. Kui ta kahtles oma võimetes kooli asutada, ütles kadunud Evald Saag: «Sa julged ja tuled toime.»
Ka on Eenok Haamer tänulik Voldemar Iljale pikaaegse, 1949. aastal alguse saanud sõpruse ja koos metsas veedetud aja eest.
On veel mõni lähedane ini­­mene, aga tegelikult on vaimulikul raske, tunnistab Mustvee koguduse õpetaja, titulaarpraost Eenok Haamer. Vaimulik peab teistele olema toeks, aga ise kellegagi hingeprobleeme jagama minna – selleks peab kedagi väga usaldama. «Ma ei tea, mida tuleks teha, et vaimulike vahel oleks rohkem usaldust. Jah, tunnen end vahel selles mõttes üksildasena. See on kirikus tõsine probleem, aga sellest ei räägita. Endast nooremate juurde on ka raske minna,» on õpetaja nukker.
Abikaasaga saab vastastikku südant puistata, aga vahel oleks hingehoidja tuge vaja. Koormaid aitab kergendada palvetamine ja Soomes elav sõpradest abielupaar, kellele ta kitsikuse korral helistab. Aitab teadmine, et tema eest palvetatakse.
Suurt tuge on Mustvees teenimise algusaegadel olnud Valter Ojast, kes suri 102 aasta vanuses 1979. aastal. Ta oli siis, kui Haamerid Mustveesse tulid, juba 86. Kaua aega oli juhatuse esimees Nikolai Aak, aga juhatusega on pidevalt head suhted olnud, on ka praegusega. Valdek Paas varem, Tiit Rosin praegu – nendele inimestele saab loota.
Üheskoos nimetavad Haamerid Martha Hallikut, kelle matused olid hiljaaegu. «Kogudusest on tuge, sest tunneme, et kogudus armastab meid. Kui lapsed olid väiksed ja kirikus käisid, siis nad teadsid, kellel on kompvek kotis, nüüd praktiseerivad seda vahel lapselapsed,» meenutab Eha Haamer olnud aegu.
«Meie lapsed on alati kirikus kaasas olnud ja kogudus sallis seda, kui nad pisikestena mööda kirikut ringi käisid. Isa oli altaris ja ema organisti pingil. See näitab koguduse erilist suurust. Oleme kokku kasvanud, pärast mind on järglasel vist hästi raske siin teenida, aga ma ei saa sinna midagi parata. Olen kõik andnud Jumala kätte,» hindab oma elu Eenok Haamer.
Igas talus oma sõim
Jõululaupäeva eel meenutab rahvapärimust uuriv õpetaja üht eestlaste erilist jõulukommet. Igas talus puhastati jõulude eel laudas üks loomasõim ja pandi värsked õled sisse. Kui lapsed küsisid, milleks, siis vastas ema: et Maarjal oleks koht, kuhu oma laps panna. 1. jõulupüha varahommikul läks pereisa lauta ja tagasi tulles ütles: «Oi lapsed, kas teate, Maarja oli lapse ilmale toonud ja meie sõime magama pannud.» Uskumuse kohaselt nägi Maarjat lapsukesega esimene lautamineja.
Eenok Haamer kinnitab: vanasti oskas eesti rahvas oodata seda sündmust, igas talus usuti, et jõululaps tuleb ilmale nende laudas, nende elu keskel.
Täna soovivad Eha ja Eenok Haamer, et eesti kodudes saaks nähtavaks sisemine muudatus ja lapsedki tunneksid tõelist jõulurõõmu. «Meie palve ja igatsus on, et me taas jõuaks sinnani, et igas peres Jeesust vastu võetakse, ainult nii saavad jõulud olla jõulud oma ülevas tähenduses. Seda õnnistust vajab eesti rahvas, eesti pered praegu kõige rohkem,» kinnitavad Eha ja Eenok Haamer üksmeeles.

Rita Puidet