Milline rahvuse võitlus on õigustatud?

Pakistan on julgeoleku kaalutlustel saatmas riigist välja 1,7 miljonit afgaani (mõeldakse Afganistanist pärit isikuid, kel puudub Pakistani kodakondsus, mitte puštusid, keda kuni 19. sajandini nimetati ka afgaanideks, kuid keda Afganistani elanikkonna koguarvust on ca 40%). Tõenäoliselt enamik neist, kes nüüd Pakistanist lahkuma peavad, on Afganistanist lahkunud 1980ndatest alates kestnud sõdade tõttu.

Pakistani-Afganistani piiri äärde (Afganistani poolele) on tekkimas uued põgenikelaagrid. Pakistani valitsuse stiil usulis-etnilise vähemuse lõimumise edendamisel on eripärane (ja valdavalt taunitud), ent samale küsimusele otsib vastuseid ka nt Rootsi.

Rootsi on ümber mõtestamas suhtumist immigratsiooni (täna ka sotsiaaldemokraadid pooldavad piiranguid) ning viise, kuidas lõimida noori ja muslimeid. ERR näitab rootslaste seriaali „Kalifaat“, kus põhitegelasteks on Rootsist Islamiriiki suundunud noored inimesed.

Seriaalis kujutatakse Islamiriiki suundunuid selliselt, et Süürias olles nad räägivad omavahel rootsi keelt (!), osade liikumisse värbamine ja radikaliseerumine on toimunud Rootsi koolides, taustaks on põlvkondadevaheline (noorte ja vanemate) konflikt, ning viimselt on radikaalsesse islamismi pöördunute seas ka tavalisi rootslastest noormehi. „Kalifaat“ peegeldab neid keskseid küsimusi ja teemasid, millega Rootsi valitsus, ühiskond ja rahvus (ja muslimid selle liikmete ja osana) praegu tegeleb.

Nädalavahetusel avaldati mitmes Euroopa pealinnas meelt Palestiina toetuseks. Õhtustes uudistes näidati kaadreid inimestest tänavatel plakatitega „Vaba Palestiina“. Otseselt keegi Hamasile toetust ei väljendanud, ent just Hamasi 7. oktoobri 1400 inimohvri ja rohkem kui kahesaja pantvangiga rünnak Gaza sektori äärsetele Iisraeli asulatele (kus elanikkond paradoksaalselt on olnud just pigem sõbralik ja avatud palestiinlaste suhtes) on tõstatanud globaalse meedia päevakorda küsimuse palestiinlaste omariiklusest.

Ma ei tea, mida „Vaba Palestiina“ (või „Vabastage Palestiina“, Free Palestine) plakatiga mõeldakse. Kas mõeldakse Hamasi stiilis „jõest mereni“ või „kahe riigi lahendust“? Selline plakat ei ole just tsiviilelanike olukorrast ja humanitaarkatastroofist Gazas. Kas see näitab, et konflikti tuumaks on palestiinlaste lugu rahvusena ja küsimus sellest, kellele kuulub territoorium?

Seejuures on kuu aega pärast Hamasi rünnakut saanud justkui enesestmõistetavaks, et lugu Iisraeli ja Palestiina konfliktist räägitakse vähemalt aastaarvust 1948 alates ning moel või teisel on hakatud problematiseerima mitte ainult Iisraeli valitsuse tegevust, vaid ka Iisraeli riigi olemasolu.

Üks strateegilise kommunikatsiooni reegel on, et vägivaldsema-äärmuslikuma-sõjakama käitumisega kaasnevad (eelneb või järgneb) äärmuslikumad-radikaalsemad ideed ja käsitlused vastastest. Vene Föderatsiooni president ja välisminister ei nimetanud Ukraina valitsust sõnaga neonatsism ajal, mil sõjategevus polnud vahetult aktuaalne (seda mõistet kasutati Krimmi annekteerimise ajal 2014 kevadel ning aktiivsemalt võeti uuesti kasutusele alles paar nädalat enne täiemahulist sissetungi Ukrainasse 24.02.2022).

Niivõrd, kuivõrd üleilmne „Iisraeli ja Hamasi“ või „Palestiina küsimuse“ või „Iisraeli ja Palestiina“ või „iisraellaste ja palestiinlaste“ konflikti käsitlus kandub sellele, kelle oma vastav üks ja jagamatu territoorium peaks olema, konflikt ja konfliktikäitumine muutub agressiivsemaks ja eskaleerub.
Konflikti mõistmisel ja konflikti lahendamisse kaasaaitamisel tasub olla aeglane ja ettevaatlik kahes mõttes. Esiteks tuleks iga lahenduse puhul üheksa korda mõelda, mis on selle tagajärjed ja tulemid (kui palestiinlaste kannatusi ei tohiks õigustada juutide ajaloolised kannatused, siis põhimõte võiks kehtida ka vastupidi), ning kõigepealt võtta aega, et hoomata toimuvat metafooridest täpsemalt.

Nt sõnumi „Gazas keerati vesi kinni“ puhul võiks täpsustada kõigepealt, kuidas Gaza veevarustus toimib, mitu sellist kraani on ning kui suure osa neid kinni keeramine jätab millise hulga inimestest Gazas veeta … Siis on pilt keerukam, ent realistlikum.

Teiseks, kas kristluses endiselt „ei ole juuti ega kreeklast“ (Gl 3:28)? Või siiski on kristluses ka kreeklane ja juut? Kas Jumalal on rahvas, ent Jumal pole ühegi riigirahvuse Jumal? Või on nii üht kui teist? Millal on rahvus ja religioon (nii islam, kristlus kui judaism) sedavõrd koos, et ühe võitlus on ka teise oma? Kui ülekohtuse ja ebaõiglasena kogetud ja tajutud vägivald peaks õigustama uut vägivalda, mida peaks sellest arvama kirik?

Alar Kilp