80 aastat tagasi

Mai 1928
23. mail oli Estonia kontserdisaalis Tallinna konservatooriumi IV lennu kontsert-aktus. Esines 11 lõpetajat: 3 heliloojat, 5 pianisti, 2 lauljat ja 1 flötist. Õhtu haripunktis oli noorte heliloojate esinemine, kes kõik olid prof Artur Kapi õpilased. Eestkätt äratas tähelepanu hiljem kirikumuusika edendajana silma paistnud Johan Tamverk, kelle «Vaimulik ballaad» baritonile, orelile ja orkestrile mõjus kaasakiskuvalt, kuigi paiguti laulja saate varju kippus jääma.
Vaimulike hääleseadja
21. mail teatas aga Päevaleht, et kodumaale on saabumas lüüriline tenor Rudolf Jõks, kes kolm aastat Roomas Eesti Vabariigi stipendiaadina Agnese Stame suudios oli õppinud. Kodumaal oli teda ootamas lai tööpõld, muuhulgas ka oratooriumide ettekanded.
1931. aastal pidi temast pikaks ajaks saama Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud, kes tulevastele vaimulikele isandatele hääleseadet pidi õpetama. Ka Rooma seltskond oli tema ande ära tundnud ja see oli talle toonud sageli esinemisi valitud kuulajaskonna ees. Tallinna Jaani koguduse laulukoor võis möödunud hooaja peale rahuldusega tagasi vaadata. Suurematest töödest oli ette kantud Händeli «Messias» ja Rudolf Tobiase kantaat «Johannes Damaskusest». Lauljaid oli kooris 50, neist 20 mees- ja 30 naishäält. Harjutusruumina kasutati Estonia avarat proovisaali.
Pidulikul koosviibimisel valiti prof August Topman koori aujuhiks. Tegelikuks koorijuhiks oli noor helilooja Enn Võrk, kes võrdlemisi lühikese ajaga oli koori kunstilisele tasapinnale viinud, mis arvustajate tunnustuse võitis.
Edaspidises tegevuskavas oli sõit suvistepühade ajal Pühajärve ümbrusesse ja oratooriumi «Messias» ettekanne Otepää kirikus. Muidugi oli plaanis osa võtta üldlaulupeost ja laulda seal koos teiste väljavalitud kooridega «Messiast». Sügisel taheti avada uute koorilauljate ettevalmistamiseks kooriklass, milleks A. Topman lahkesti oma abi oli lubanud.
Koos «kisa tegemas»
See oli 1913. aasta maikuus, kui selleaegne Vana-Suislepa apostliku õigeusu kihelkonnakooli juhataja Jaan (Ivan) Suu võttis üles laulukoori asutamise mõtte. Selle vastu astusid välja vanameelsed, kes kartsid, et laulukoor uskude vahekorrad segi ajab. Nüüd oli kartjate kiuste siiski jõutud juba koori 15. aastapäevani.
Suvel kavatseti 24 lauljaga osa võtta IX üldlaulupeost. Sakala väidab, et veel nüüdki olevat vastutöötajaid, kelle arvates polevat sünnis koos käia «kisa tegemas».
IX üldlaulupeoni oli jäänud veel vaid üks kuu. Võitlus repertuaari ümber jätkus aga viimase minutini. Esimest korda olid vaimulikud laulud kavast välja jäetud. Kuigi noodid olid trükitud juba 1926. aastal ja eelproovidki juba kaks aastat käimas, oli veel viimasel poolaastal Tartu ülikooli koguduse koor Cantate Domino lauljate liidu poole pöördunud ettepanekuga võtta siiski kavasse ka vaimulikke laule. Ettepanekut toetasid teisedki Tartu kirikukoorid ja pastorid.
Tollane Eesti Kirik kirjutab, et eelmisel üldlaulupeol oli kavas kolm vaimulikku laulu. Tookord mängis laulupeo alguses orkester pala, milles oli ka «Üks kindel linn ja varjupaik». Rahvas tõusis sel hetkel püsti ja paljastas pea.
Kirikulaulud kavast väljas
Lauljate liit otsustas, viidates lühikesele ettevalmistusajale, jääda endise seisukoha juurde, kuigi oli kuulda hääli, et kirikukoorid seetõttu laulupeost eemale jäävat. Seda aga ei kardetud, sest end üles andnud kirikukoore oli vähe. Ka heitis lauljate liit luteri kirikule ette, et kirikulaul olla ühiskonnast kadumas, sest koolides neid enam ei õpetata ja kirik ise pole katsetki teinud uuendada kirikulaulude õpetamist koolides. Kirikukooride arvuline ja muusikaline tase, välja arvatud mõni üksik, olevat lubamatult madal.
Cantate Domino ise pühitses aga ilusal kevadpäeval 5. mail oma lipu. Lipul olid sinisel foonil kujutatud tõusva päikese kiired, mille keskpunktis oli oreli kujutis. Lipu teisel küljel oli koori märk, nimi ja asutamisaasta.
Pärast lõunat oli aga noore koori ajaloos tähtis sündmus – esitati Haydni oratoorium «Loomine». Sellele järgnenud teeõhtul anti üle kuldrinnamärgid esimestele auliikmetele, kelleks olid Hugo Bernhard Rahamägi ja August Topman. Lasti elada ka koorijuht Joosep Aavikut, soliste ja kooritegelasi. Oma kohalolekuga austas sündmust Miina Hermann (Härma).
Kirikumuusikute kasvatamine
10. mail oli aga luterliku kiriku liturgilise komisjoni koosolek. Vaimulike laulude ja köstrite küsimuses võttis sõna A. Topman, kes ütles, et muusikamees võib olla küll kiriku pooldaja, kuid see ei tähenda, et ta võib olla edukas kirikumuusik. Kirikumuusika ei ole tavaline muusika. Konservatooriumi oreliklassi lõpetajad ei kõlba kiriku organistiks. Oleks vaja asutada nelja-aastase kursusega kirikumuusikakool, kuhu astujatelt pole vaja nõuda keskharidust.
Usuteaduse üliõpilastele peaks lisama ka organisti ettevalmistuse ja abiõpetajadki peaksid toime tulema organisti ülesannetega. Täpsustada tuleks köstri ülesanded: kas ta on kiriku muusikamees või ka õpetaja abiline vaimulikus töös. Koosolekust võtsid osa veel organist Joosep Aavik ning köstrid Karl Tuvike ja A. Siiak. Oli ka vastulauseid Topmanile, neist peamine oli, et mitte kõigil usuteaduse üliõpilastel pole muusikaannet.
30. mail tähistas Tartu Pauluse õpetaja Arnold Habicht oma 50. sünnipäeva. Juubilar oli sündinud 1878. aastal Pärnus Tori köstri ja vabrikuomaniku pojana. Õppinud oli ta Pärnu gümnaasiumis ja Tartu ülikooli usuteaduskonnas, mille lõpetas 1907. aastal. Töötas Riia Jakobi kirikus, seejärel Tartus Maarja kiriku abiõpetajana. Järgnes õpetajaamet Saaremaal Kihelkonna kirikus.
Kui 1910. aastal Tartu Maarja koguduse jaotamine päevakorda tuli, kutsuti ta Tartusse tagasi organiseerima Maarja linnakogudust. Sealt siirdus ta Paulusesse. Habichti ajal, aastal 1917, oli uus Pauluse kirik nii valmis, et seal sai jumalateenistusi pidada. Tema algatusel valmis ka ainulaadne marmorist altarikuju.
Mati Märtin