Vaba õhkkonnaga tund julgustab küsima

Eestimaal on üle kuuesaja kooli, millest umbes neljakümnes õpitakse religiooniõpetust või selle erinevaid vorme. Saue Gümnaasium oli üks esimestest, kes 1988. aastal usuõpetusega tegelema hakkas ning käesoleval aastal, pärast mõningast vaheaega religioonilooga taasalustanud, on ta kindlasti üks tegijamaid – kooli 948 õpilasest üle poole õpivad nimetatud ainet.
Kumb on tugevam – jumal või saatan, küsib üks kaheteistkümnenda klassi poiss. «Hea küsimus,» leiab tema religiooniõpetaja Urmas Viilma, kes ainet kahes lõpuklassis ja kahes kümnendas klassis õpetab. Peale tahvlile kirjutava ja joonistava õpetaja lihtsat seletust arvab poiss vastuse ammendava olevat.
Koolipingist kateedrisse
Urmas Viilma sattus esimest korda Saue kooli õpetama kohe pärast sama gümnaasiumi lõpetamist aastal 1991. «Tollal oli see võimalik,» tähendas mees. Kool oli siis alles noor – rajatud 1985. aastal, kusjuures päris esimest koolikella helistas muidugi priimusõpilane Urmas Viilma.
Olnud vahepeal üle kümne aasta Pärnu-Jaagupis, töötab Urmas Viilma aasta algusest OÜ Kiriku Varahalduse juhatajana Tallinnas ja elab Sauel. Gümnaasiumi algusest peale juhatanud direktor Jaan Palumets leidis Viilmale kodus just õige rakenduse – edastada oma teoloogilisi ja hingehoidlikke teadmisi õpetaja ning kooli kaplanina töötades.
Palumetsal on suur usk õppeaine vajalikkusesse ja ta ei kõhkle seda teistega jagada. Religiooniõpetus tuli kooli sisse viia korralikult, nagu teisedki asjad koolis seatud on – alates garderoobidest fuajees kuni laste kooli- ja vabaaja sisustamise ökonoomsuseni.Direktoril, kes ajaloolasena arutleb gümnasistidega ajaloo põhiküsimuste üle, on Sauel aega läbimõeldult õpetamisega tegeleda – majandusasjade jaoks on oma inimesed.
Mittestandardne tund
Saue Gümnaasiumis õpitakse religioonilugu kõikides astmetes. Kuni põhikooli lõpuklassideni on aine vabatahtlik, gümnaasiumis aga valikaine, kuid kohustuslik kõikidele.
«Alguses arvasime, et tund nagu iga teine,» hüüdis keegi lõpuklassi neiu. «Aga ei ole,» leidis teine, «siin on hoopis vabam õhkkond.» Poisid arvasid, et selles tunnis võib kõike küsida ja seda nad ka julgevad. Ka õpetaja Urmas Viilma ei pelga küsida – oma esimestes tundides rääkis ta läbi dialoogi sellest, kuidas ise usu ja teoloogia juurde jõudis.
«See tund aitab meil mõista teist inimest,» seletas üks õpilane, «miks too just nii või teisiti usub.» Õpetaja Viilma sõnul ei räägita siiski mitte ainult tolerantsusest, vaid teistestki eetilistest küsimustest, kaasa arvatud eutanaasiast ja abordist.
Perekondlik huvi
Õpetaja Viilmasid on Saue Gümnaasiumis tegelikult kaks – Urmase abikaasa Egle annab samuti religiooniõpetust, tema tegeleb kõikide väiksemate lastega esimesest üheksanda klassini.
«Kui ma siia tulin,» jutustab Egle Viilma oma esimestest päevadest Saue koolis, «siis tunnetasin kolleegide suurt ootust.» Lapsed võtavad tema sõnul ainet hästi vastu. «Kuna see on vabatahtlik,» seletab ta, «siis mul erilisi problemaatilisi lapsi ei ole.»
Ainus mure on siiski see, et kuna religioonitunnid on viimased, siis on lapsed tihti väsinud. «Ja kui neil veel enne «auk» on,» räägib Egle, «siis kipub mõni laps ära kaduma.» Siiski töötavad lapsed tema sõnul hästi kaasa ja täidavad tublisti oma töölehti – õpikuid ega töövihikuid selles aines ju ei ole.
Kirik ei ole keset küla
Saue on koht, kus paljud Tallinnas töötavad inimesed omavad mõnusat väikelinnakodu või korterit rahulikus miljöös – teisisõnu võib Sauet magalaks nimetada. Sauel ei ole luteri kirikut, lähim asub Keilas, linnakeses on küll üks vabakoguduse kirik, kus Urmas Viilma on jutlustamas käinud. Viilma sõnutsi on mitu koolinoort avaldanud soovi leeris käia. «Kahju ainult, et kirik pisut kaugele jääb,» märkis ta.