Piiskoppide karjasekiri heast korrast

Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud. Rm 8:28

Armsad ametivennad ja -õed, head koguduste juhid ja kaastöölised!

Käesolev karjasekiri on valminud ajal, mil maailmas ja ühiskonnas on rahutus ja ebakindlus tuleviku pärast. Üksmeelt on vähe ja usaldamatust palju. Viimasel ajal oleme kogenud, kuidas murelik rahutus on kandunud ka meie armsasse luterlikku kirikusse. Rahutuse ja segaduse on põhjustanud kõvahäälne leppimatus kiriku otsustega viia läbi kirikusisene teoloogiline arutelu keerulistel elulistel teemadel ning kehtestada kogu kirikus korralise jumalateenistuse ühtlustatud kord.

Kristuse kirik on tervik, mille igal liikmel on oma vastutus ja ülesanne, kindlasti ka oma arvamus, soovid, unistused ja igatsused. Ühtse kiriku moodustame me ainult üheskoos tegutsedes. Kui lahutame teadlikult iseennast ja oma arvamuse ülejäänud liikmete omast, ei teeni see kiriku ühtsust. Issand ütleb: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab” (Jh 15:5–6).

Igaüks, kes kirikut armastab, võib kiriku oleviku, tuleviku ja igaviku pärast muretseda. Samal ajal ei tohi seda muret väljendada kahtlustustele, hirmule ega süüdistustele toetudes. Kiriku osaduslikku ühtsust hoitakse ikka tõe ja armastuse, kannatlikkuse ja palve toel.

Apostlite tegude raamatus kirjeldatakse, kuidas apostlid lahendasid ühtsust lõhkuda ähvardanud tundliku küsimuse paganate ümberlõikamisest viisil, mis ei vältinud küsimuste esitamist, üksteise ärakuulamist, arutelu ega vaidlusi.

Et sellest tuli tüli ning Paulusel ja Barnabasel oli nendega palju vaidlemist, siis määrati nii, et Paulus, Barnabas ja mõned muud nende seast lähevad selle tüliküsimuse pärast Jeruusalemma apostlite ja vanemate juurde. Kui nad Jeruusalemma saabusid, võtsid kogudus, apostlid ja vanemad nad vastu. Ja nemad kuulutasid, mida kõike Jumal oli teinud nende juures. Aga mõned variseride hulgast, kes olid saanud usklikuks, tõusid ja ütlesid: „Neid peab ümber lõikama ja käskima pidada Moosese Seadust.“ Apostlid ja vanemad tulid nüüd kokku seda kõike arutama. (Ap 15:2,4–6)

Viis, kuidas õpetuslikku tüliküsimust Jeruusalemma algkirikus apostlite ja vanemate keskel arutati, on olnud kirikule läbi tema ajaloo, nagu ka meie kirikule täna, oluline eeskuju. Algkristlaste eluliselt olulist ja kiriku ühtsuse jaoks põhimõttelist küsimust arutati vaieldes, kuniks Püha Vaimu juhtimisel võeti vastu otsus, millest Kristuse kirik juhindub tänaseni.

Kirik ei lakka olemast kirik, kui ta seisab silmitsi raskete ja keeruliste küsimustega. Kirik lakkab olemast kirik, kui ta keeldub kuulamast oma liikmeid ja otsimast Püha Vaimu juhatust seal, kus Jumala rahvas koguneb ühiselt Pühakirja uurima ja arutama. Nende arutelude käigus tekkivatele küsimustele vastuste otsimine või juba olemasolevatele vastustele viitamine ei saa ohustada kirikut. Pigem ohustab kiriku osadust ja kristlikku vennaarmastust see, kui tõena serveeritakse hirmude õhutamist ja siltide kleepimist.

Jeesus ei kartnud inimeste küsimusi. Inimesed tulid Tema juurde oma kahtluste, otsingute, murede, hädade ja hirmudega. Nikodeemos küsis öösel Jeesuselt vastuseid (Jh 3:1–21). Samaaria naine tuli Jaakobi kaevule vett ammutama, kus Jeesus kõneles temaga isiklikel ja keerulistel teemadel (Jh 4:5–29). Jüngrid küsisid sageli Jeesuse käest selgust asjade kohta, mida nad Temaga koos olles hästi ei mõistnud. Jeesus õpetas, vastas küsimustele, esitas ise küsimusi, manitses ja juhatas küsijaid ja kuulajaid. Jeesus astus inimeste juurde, elas ja tegutses rahva seas, olles oma karjale karjaseks ja jüngritele hingehoidjaks. Mitte ainult valitutele, vaid kõigile. See on täna ka kiriku ülesanne.

Kristuse kirik järgib Jeesuse eeskuju, julgustades oma liikmeid otsima tõde, vajadusel esitades ka küsimusi ja arutledes ühiselt nende üle, asetades need Pühakirja ja kiriku õpetuse valgusesse. Selline arutelu vajab head Pühakirja tundmist, teoloogilist pädevust, luterlik-konfessionaalse õpetuse ja kirikliku traditsiooni mõistmist. Kindlasti ka pastoraalset hoiakut ja empaatiavõimet. Arutelus osalejatena vajame vaimulikku küpsust, kannatlikku meelt ja vennalikku armastust. Enim vajame aga usaldust Issanda vastu, sest just Tema on meie kõigi tee ja tõde ja elu (Jh 14:6).

Martin Luther kirjutab Suure Katekismuse eessõnas, et lugemises, kõnelemises ja mõtlemises [on] kohal Püha Vaim ning jagab järjest uut ja rohkemat valgust ning pühendumust /…/ Pealegi pakub see, kui Jumala Sõnaga tegeldakse, sellest räägitakse ja mõeldakse, vägevat abi kuradi, maailma, liha ja kõigi kurjade mõtete vastu. See tähendab, et teoloogiline arutelu, mis toimub Pühakirja valgel, ei ole kunagi lihtne ja labane vaidlus, vaid pühendunud vaimulik ülesanne.

Teoloogiline arutelu ei tähenda sugugi seda, et kõik seisukohad on võrdselt õiged, aga mitte ka seda, et Püha Vaim tegutseb üksnes kõige valjema hääle kaudu. Pigem vastupidi – armastuse hääl ei ole kunagi pahuralt kärkiv. Kiriku õige õpetuse nimel kõnelejad, kes väidavad esindavat paljusid teisi, ei kuuluta enamasti ei Kristust ega Tema armastust, vaid iseennast.

Kiriku ühtsuseks ei ole vaja ühetaolisust igas asjas, kuid see ei tähenda ka seda, et igaüks võib rajada oma tee ja nimetada seda kiriku ühiseks teeks. Augsburgi usutunnistus rõhutab üksmeelt: Kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse (Augsburgi usutunnistus, artikkel VII).

See on ühelt poolt kainestav ja teisalt lohutav, et kirik ei püsi koos pelgalt administratiivse organiseerimise, välise korra ega inimlike jõupingutustega. Kiriku kese on Kristus. Ülestõusnud Issand Jeesus ise uuendab, pühitseb ja valitseb oma kirikut Püha Vaimu läbi. Kirik ei ole ainult väliste asjade ja riituste osadus, vaid eelkõige usu ja Püha Vaimu osadus südametes (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, artikkel VII ja artikkel VIII). Aga just sellepärast, et kirikut juhib Püha Vaim, ei tohi evangeeliumi õpetusse, sakramentide jagamisse ega kiriku korda suhtuda hooletult.

Eriliselt puudutab meie kõigi pühadusekogemust ja kiriklikku osadust pühapäevane jumalateenistus, mille juured ulatuvad algristikiriku aegadesse. Jumalateenistuse kord ei saa aga olla lihtsalt meeldivuse või maitse küsimus. Kirik ei saa toimida kirikuna, kui koguduste peajumalateenistuse korra määravad ühe vaimuliku, teise koguduse või kolmanda praostkonna, mitte terve kiriku otsused. Kiriku liturgia üle otsustab ikkagi kirik. Nii on ka meie luteri kirikus jumalateenistuse ühtlustatud korrani jõudmine olnud pika arutelu, ühise panustamise, suure töö ja kaalukate otsuste tulemus.

Augsburgi usutunnistuse apoloogias öeldakse, et kui pühad kirikuisad pidasid kinni riitustest ja traditsioonidest, ei arvanud nad ometi, et need oleksid õigeksmõistmise juures kasulikud või vajalikud, nad ei jätnud Kristuse auhiilgust ja ametit tagaplaanile, vaid õpetasid, et me saame õigeks usu läbi, Kristuse pärast, mitte inimeste kehtestatud jumalateenistuste pärast. Nad pidasid riitustest kinni ihuliku distsipliini pärast, et rahvas teaks, mis ajal tuleb kokku tulla, et kirikus toimuks kõik head eeskuju järgides korrakohaselt ja väärikalt, ja lõpuks, et ka lihtne inimene saaks mingisugust juhatust ja kasvatust (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, artikkel XV).

Erinevad liturgiad, riitused ja traditsioonid on ka meie armsas kirikus olulised distsipliini ehk korra pärast – et kirikus toimuks kõik head eeskuju järgides korrakohaselt ja väärikalt. Apostel Paulus kirjutab: Sest Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal. (1Kr 14:33), ning lisab: aga kõik sündigu viisakalt ja korra järgi. (1Kr 14:40). Kiriku otsusega kehtestatud korralise jumalateenistuse kord teenib head korda!

Armsad õed ja vennad Kristuses!

Ei ole alust eeldada, kahtlustada või süüdistada, et kiriku juhid või otsustuskogud soovivad juhtida meie kiriku eemale tema õpetuslikelt alustelt. Meie kirik on ustav Pühakirjale ja luterlikele usutunnistuskirjadele ning jätkab evangeeliumi kuulutamist ja sakramentide jagamist Jumala Sõna kohaselt. See tähendab, et kirik ei sulge ka kõrvu küsimuste ees, millega inimesed tema poole pöörduvad ja tõde otsivad.

Meil on tõotus, et Kristus ei jäta oma karja ning Tema on oma kiriku Issand. Seepärast ei pea meie keskenduma kiriku päästmisele. Just selles usus saame jätkata üheskoos evangeeliumi kuulutamist ning Jumala ja ligimese teenimist ning saame Jumalat usaldades vähendada oma ärevust ja vaigistada hirmu. Laulik aga ütleb: Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad üheskoos elavad! (Ps 133:1). Seepärast kutsume Jumala rahvast hoidma ühtsust ja seisma üheskoos tõe eest.

Kutsume kirikurahvast palvetama omavahelise usalduse, hea korra ja üksmeele pärast meie armsas kirikus. Et Issand annaks meile kõigile tarkust ja juhtimist ülalt ning oskust ja tahet üksteist usaldada.

Me kutsume kirikurahvast vaoshoitusele ja viisakusele oma sõnakasutuses, et vältida üksteise sildistamist ja halvustamist. Kristuse sulastena ja Jumala lastena saame eriarvamusi väljendada ja tõde kuulutada armastusega. Hingekarjaseid peab eriliselt juhtima karjase süda ja Hea Karjase eeskuju.

Iga küsimuse ja probleemi lahendamiseks on kirikus ettenähtud kord, õige aeg ja viis. Seepärast kutsume jätkuvalt usaldama oma kiriku kehtivaid otsuseid ja head korda, sest Kristus juhib oma kirikut ka siis, kui meie meeled on rahutud või kõik ei laabu täpselt nii, nagu meie ise seda sooviksime. Siis tuleb panna lootus ja usaldus Jumalale, kes kõige eest hoolitseb. Selles julgustab meid möödunud palvepühapäeva epistlitekstis ka apostel Paulus, kui ta tunnistab: Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud (Rm 8:28).

Lõpetame oma kirja rahusooviga apostel Peetruselt: Rahu teile kõikidele, kes olete Kristuses!(1Pt 5:14).

Urmas Viilma                         Ove Sander                   Marko Tiitus                           Anti Toplaan

peapiiskop                              piiskop                           piiskop                        piiskop

Palvepühapäeva järgsel kesknädalal, 13. mail 2026