Jeesuse ihu valatud kaunisse muusikasse
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 10. november 2010 Nr 45 /
Hingedepäeval oli Tartu ülikooli aulas filharmoonia kammerkoori solistide ja barokkansambli Corelli Consort kontsert.
Lauldi ja mängiti Dietrich Buxtehude (1637–1707) heliteost «Membra Jesu nostri» (Meie Jeesuse ihuliikmed).
Kokkumäng ja kooslaulmine oli imeline, eriti hästi kõlasid soprani ja bassi eeslaulmine ja koori kooslaul. Orkester mängis ajastu pillidel ja see lisas esitusele erilise mündi.
Buxtehude seitsmeosaline teos on ladina keeles. Kavalehel oli nii ladinakeelne tekst kui ka eestikeelne tõlge.
See on esimene luterlik oratoorium, mis koosneb seitsmest lühikantaadist. Iga osa on pühendatud risti löödud Jeesuse erinevatele ihuliikmetele: jalgadele, põlvedele, kätele, küljele, rinnale, südamele ja palgele. Iga osa algas piiblitsitaadiga, samuti lõppes.
Kui poleks olnud kavalehte, siis oleks meie aja inimesele jäänud kantaadi tekst arusaamatuks, sest ega vist praegu ole Taaralinnas kuigi palju inimesi, kes oskaks vabalt lugeda, rääkida ja kirjutada ladina keelt.
Kuna ma ei ole muusikakriitik, siis püüan rääkida tekstist, mis oli rüütatud kaunisse muusikasse. Palju oli juttu haavadest ja verest: «pean meeles Sinu haavu», «pühi verepiisku», «külg, millest uhkab vereallikas, armuhaavad», «Sinu veres pestult end annan», «verd nõrguv pea».
See vereteoloogia oli omane eriti hilisemale vennastekoguduse liikumisele ja kaasajal meenub kole verine film Jeesusest.
Kuid vereteema ei muutunud kriiskamiseks, mis kaasaja interpretatsioonis ilmselt oleks juhtunud, ei, muusika oli kaunis ja lausa harras, uskliku helilooja looming.
Kuivõrd on kammerkoori liikmed usklikud, ma ei tea, kuid see kantaat on kirjutatud usklikele lauljatele ja orkestrantidele.
Ja «maailma lunastus» – nii pöörduti Jeesuse poole, kannatava Jumala poole, kuid selles pöördumises oli ilu, kirjeldamatu ilu, hoolimata veristest sõnadest. Ja ainuke tõeline forte kõlas siis, kui lauldi tulevasest «kohutavast surmatunnist», mil loodeti näha Jeesust «õndsusttooval ristil».
Me oleme nüüd vabad ning võime laulda Jeesusest ja Jee-susele, ülistada ja tänada Jumalat, see on tõelise vabaduse märk. Kaitsku ikka Jumal meid ja andku väge kammerkoorile ja orkestrile, et nad ikka ja jälle astuksid rada, mis kirgas ja õndsastav.
Jaan Tooming
