Mida teati, arvati ja usuti Piibli-aegses maailmas seksuaalsuse kohta? 7. osa

6. Prostitutsioon: lubatud, taunitud ja religioosselt problemaatiline

Prostitutsioon oli antiikmaailmas laialt tuntud. Kreeka ja Rooma linnades olid prostituudid osa linnakultuurist. Rooma maailmas ei olnud prostitutsioon samal viisil keelatud nagu hilisema kristliku moraali poolt, kuid prostituutidel oli madal staatus ning neid seostati häbi ja infamia‘ga („autus”). Vaba kodaniku keha pidi olema auväärne ja kaitstud; prostituudi või orja keha paiknes haavatavamas kategoorias.

Prostitutsioon kuulub heteroseksuaalsuse käsitlusse sama palju kui homoseksuaalsuse või orjuse käsitlusse, sest enamik prostitutsiooni puudutavaid antiikseid tekste eeldab meessoost klienti ja naissoost prostituuti. Rooma ühiskonnas võis vaba mehe prostituudi külastamine olla sotsiaalselt talutud, kui see ei rikkunud teise vaba mehe õigusi. See näitab taas, et seksuaalmoraal oli staatusepõhine, mitte lihtsalt põhimõttel „abieluline seks on hea, muu halb“.

Piiblis on prostitutsiooni suhtes kahetine hoiak. Raahab on prostituut, kuid temast saab Iisraeli päästeloo positiivne tegelane (Jos 2; 6:22–25; Hb 11:31; Jk 2:25). Taamar käitub 1Ms 38-s prostituudina, kuid jutustus õigustab teda Juudaga võrreldes: „Tema on õiglasem kui mina.“ Õpetussõnad kasutavad prostituudi või „võõra naise“ kuju ohu, hukatuse ja rumaluse sümbolina. Prohvetid kasutavad prostitutsiooni kujundina Iisraeli usulisest truudusetusest.

Uues Testamendis on prostitutsioon eriti oluline 1Kr 6:12–20-s. Paulus reageerib ilmselt Korintose kristlaste väitele, et „kõik on mulle lubatud“. Tema vastus on, et kristlase ihu kuulub Issandale. Prostituudiga ühinemine ei ole seega lihtsalt füüsiline akt ega sotsiaalselt madala staatusega naise kasutamine, vaid teoloogiliselt vale enesemõistmine: Kristuse ihu liiget ei saa teha prostituudi liikmeks.

Sõna porneia tähendus ei piirdu prostitutsiooniga. Klassikalises kreeka keeles seostus see prostitutsiooniga, kuid hellenistlikul ja Uue Testamendi ajal võis tähistada laiemalt lubamatut või hukkamõistetavat seksuaalset käitumist. 1Kr kontekstis seostub porneia nii juhtumiga, et mees oli seksuaalsuhtes oma kasuemaga (1Kr 5:1), koguduse moraalse korraga kui ka prostituudiga vahekorras olemisega (1Kr 6:12–20).

Puhtuse seisukohast on prostitutsioon oluline, sest see võis siduda seksuaalse, sotsiaalse ja kultusliku rüveduse. 5Ms 23:17–18 keelab Iisraelis kultusliku prostitutsiooni või vähemalt templiga seotud seksuaalse tulu toomise Jahve kotta. Herodotos räägib Babüloonia „pühast prostitutsioonist“, kuid tänapäeva uurimises ollakse tema kirjelduse suhtes ettevaatlik: sageli on antiikautorid kujutanud võõraid kultusi eksootiliselt ja poleemiliselt. Seetõttu on parem öelda, et seksuaalsus, viljakus ja kultus võisid Vana-Lähis-Ida kujutlusmaailmas põimuda, kuid institutsionaliseeritud templiprostitutsiooni ei tohi igal pool automaatselt eeldada.

Ilmutusraamatus muutub „suur hoor“ Rooma kui ebajumalateenistusliku ja vägivaldse maailmavõimu sümboliks (Ilm 17–18). Siin ei ole prostitutsioon ainult seksuaalne praktika, vaid religioosne ja poliitiline kujund: Rooma on linn, mis võrgutab rahvaid luksuse, vägivalla ja ebajumalateenistusega.

Jaan Lahe

(Järgneb.)