Vaimuliku jaoks pole olulisemat ja
õrnemat tööriista kui hääl. Tulevasi vaimulikke valmistatakse igatpidi ametiks
ette. Oluline on ka teadmiste omandamine kõnetehnikas ning hääleseades.

Marje Tralla hääleseade tunnid kätkevad
endas peale sügavat ja filosoofilise maiguga sissejuhatust kummaliste
häälitsuste ja miimikaga vürtsitatud hingamisharjutusi.

Nii leiangi end ühel õhtul pärast
pastoraalseminari päevaseid loenguid hääleseade individuaaltunnis Marje Tralla
vastas seismas. Võtan juba ei tea mitmendat korda julgust kokku, et enam-vähem
talutavalt kuuldavale tuua laulu «Jumal sul ligemal», aga ikka näib lõpuks, et
hääl juhib mind, mitte mina häält. Kerge närv on ka sees. Et piinlik või nii –
ikkagi asjatundja kõrv.

Peale sügavat ja filosoofilise maiguga
sissejuhatust Marje Tralla poolt asume praktilisema poole juurde. See kätkeb
endas kummaliste häälitsuste ja miimikaga vürtsitatud hingamisharjutusi. Õnneks
pole peale meie kahe ruumis kedagi ja ma võin oma ebamaiseid grimasse rahus
harjutada.

Palju avastamata lihaseid

Ega kerge ole see hääle väljasaamine. Mida
rohkem ma end jälgin, seda rohkem lähen krampi. «Küll on mul palju avastamata
lihaseid,» mõtlen ja pahistan järjekordse õhuvoolu kopsudest välja. Tunni
lõpuks olen end üsna oimetuks tuulutanud, aga tõdeda saan vaid seda, et tööd
tuleb endaga veel väga-väga palju teha.

Õpetaja kirglikkus ja täielik pühendumine
on köitev. Järgmisel õhtul vestlen Marje Trallaga enne tundi ja saan teada
kummastava tõsiasja, et see heliseva häälega daam ei olegi kunagi muusikalist
õpetust saanud. «Sain muusikat koduõppe korras,» räägib Tralla, «peres oli
palju muusikat, vanemad olid ju muusikud.» Peale keskkooli õppis Marje Tralla
hoopis ERKIs graafikat.

Solistina Hortus Musicuses

Püünele sattus Tralla aga tänu Hortus
Musicusele ja oma abikaasale Tiit Trallale, kes oli neil toona hääleseadjaks.
Marje läks ükskord mehega tööle kaasa ning sattus sellest muusikalisest
kollektiivist tohutusse vaimustusse. Kui selgus, et Hortus Musicus vajab
aldilauljat, siis pakkus ta ennast. Peale kurnava hääleproovi läbimist ja
lauluoskuse tõestamist hakkaski proua Tralla Hortuses laulma. Aasta oli siis 1976.

Hortuse kollektiiviga sai lauldud kümme
aastat. Solistiroll jätkus Eesti Filharmoonia Kammerkooris, kus paraku võõras
ning raske repertuaar sundis noort inimest üleliia harjutama. «Ma pingutasin
üle, harjutasin tundide viisi ja suure pinge tõttu ei pööranud enam tähelepanu
sellele, mismoodi ma laulan. Nii laulsin endal hääle ära,» nendib Marje Tralla.
«Mul diagnoositi häälelihaste halvatus. Arstide abiga sain suure vaevaga oma
hääle tagasi.»

Pärast paranemist jätkas Tralla
regulaarselt laulmist, pannes end üha uuesti proovile, kuni tundis, et on
arenenud optimaalse tasemeni.

«Minuni oli jõudnud arusaam, et mu hääl on
palju võimsam, kui olin kunagi arvanud, ja ma tahtsin seda jagada,» räägib
Marje hääleseade juurde jõudmisest. Alles peale suurt praktikat julges ta teisi
õpetama hakata. Häält on ta seadnud nii linna- kui ka kirikumuusikute juures.

Leida sisemine vajadus

Mis on põhiline, mida tuleks laulmise
juures silmas pidada? «Põhiline on väljendada vaid seda, mida sügavalt tunned,
et sul on vajadus väljendada,» saan vastuseks. «See on tee kuulaja südamesse,
see on seotud millegi jumalikuga.»

Igaks häälitsuseks ja karjatuseks tuleb
leida endas sisemine põhjus – alguses on see elav iseenda avastamine,
meditatsioon, hiljem muutub loomulikuks osaks inimesest. «Laulus peab võtma
endale rolli, pead tavareaalsusest välja minema. Inimene peab loomingut üle
elama ja tunnetama, mitte mehaaniliselt tegutsema,» jätkab Tralla. «Kas
vaimulik on ka mingis mõttes kunstnik?» küsin ettevaatlikult.

«Jah, seda võib öelda küll,» arvab
häälekoolitaja, «vaimulikul on väga oluline leida see sisemine tung. Kui ei
tunneta end atmosfääris, siis ei saa edasi anda tõde.» Lisaks toonitab ta, et
tuleb silmas pidada ka seda, et kõne ja laul ei oleks erinevad – laul on
selleks, et tekitada tunnetuslikku tõusu, et jõuda vaimse kõrgharjani.

Külmas kirikus tuleb mõelda end soojaks

Vaimulike puhul peab Tralla muidugi
suurimaks ohuks külma kirikut. Profilauljad näiteks ei tohigi iga temperatuuri
juures laulda, sest sügav hingamine annab suurepärased võimalused
külmetushaiguste tekkeks.

«Kasvõi puhuri peaks õpetaja endale
muretsema,» on Marje Tralla kindel, «või siis peab ta ennast soojaks mõtlema.»
Kuidas ennast soojaks mõeldakse? Selle sain oma esimeses hääleseade tunnis
igatahes selgeks.

Anna-Liisa Vaher