Kolmekeelne teenistus Peeteli kirikus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudis / Number: 29. märts 2006 Nr 13/14 /
Ajal, mil luteri kirikud
jumalateenistuste ajal on tühjavõitu, võrdus 17. märtsil Tallinna Peeteli
kiriku vaesteteenistusel osalejate arv jõuluteenistusel osalejatega, teisisõnu
– kirikus vabu kohti ei olnud. Peeteli kirikusse mahub sadakond inimest.
Nagu
varemgi toimunud vaesteteenistustele, kutsuti seegi kord kirikusse abivajajad,
inimesed, kes elavad toimetulekutoetustest, kellel puudub kodu või kes elavad
väga viletsates tingimustes. Teenistust aitasid läbi viia ja finantseerida
Peeteli koguduse pikaajalised Norra partnerid eesotsas Solveig Bergslandiga,
kes on pälvinud Tallinna linnavalitsuse tänukirja.
Erilise südamlikkusega peetud teenistusel
tunnistasid norra sõbrad oma usust ja norralanna Liv Håvland laulis imeilusaid
Mozarti aariaid. Jumalasõna jagati sellel teenistusel kolmes keeles: eesti, norra
ja vene keeles. Nii mõnelgi kirikulisel läinud õpetaja Avo Üpruse sõnul silm
märjaks.
Jumalateenistusele järgnenud ühiseks
õhtusöögiks olid vabatahtlikud valmistanud hulga putru, võileibu, pakuti norra
sõprade toodud küpsiseid ja teisi maiustusi. Et kohapeal tarbitust külmal
kevadõhtul kauaks ei piisa, said kutsutud teele kaasa hügieeni- ja toidupakid.
Kõik soovijad said kaasa ka emakeelse Uue Testamendi ja psaltri.
Peeteli kiriku lastekodu juhataja Liia Vain
sai teenistusest positiivse elamuse: «Nendele inimestele oli sellist
vaesteteenistust väga vaja ja nad olid ära minnes õnnelikud. Nende nägudel
säras rõõm heast pudrust, sellest, et keegi neile süüa pakkus, neist hoolis.
Selliseid koosolemisi oleks rohkemgi vaja.»
Õpetaja abiline Toivo Treiblut lisab:
«Inimestele, kes tunnevad end ehk kui teise sorti kuuluvaks ja pelgavad mingil
põhjusel pühapäeviti jumalateenistusel käia, on spetsiaalset teenistust väga
vaja. Nad on elus haiget saanud, nende hulgas on palju kodutuid või väga
vaeseid. Märkasin, et üks osa vaesteteenistusel osalenuid viibis hiljem
pühapäevasel teenistusel. Tõenäoliselt nad said signaali või märgi, et on
oodatud kirikusse ka muul ajal.
Abi, mida me suudame edasi anda, on tulnud
suurelt jaolt Norrast ja Rootsist. Kogudus oma jõududega toime ei tule.
Tundubki, et välismaalastele lähevad meie puudustkannatavad inimesed rohkem
korda kui meie ametnikele. Meie kirik mitte üksnes ei kuuluta jumalasõna, vaid
teostab seda ka läbi ligimesearmastuse.»
Õpetaja Avo Üprus ütleb, et koguduserahvas
pakub iga nädal Kopli liinidel sealsetele inimestele toidu- ja riideabi,
osavõtlikkust. Enamik neist on lastega pered, püsivalt tegeldakse mõnekümne
perega. Nad ei ole harvad külalised ka kirikus, kus neil on võimalus end pesta
ja riideid vahetada. Nende «kodudes», linna poolt mahajäetud lagunenud majades
puudub vesi, küte ja elekter. Peeteli rahvas on ostnud ja kohale viinud ka
küttepuid.
Neisse majadesse on elama asutud
omavoliliselt, kuna inimestel on tekkinud üürivõlg. Elatakse tingimustes, kuhu
inimesed harilikult pole nõus kaheks päevaks minema. «Ma ei saa ikka
võikustundest üle, kuigi olen seal palju käinud,» ütleb Avo Üprus oma käike
Kopli liinidele kommenteerides.
Laupäeval, 18. märtsil oli aga Peeteli
kirikus õhkkond taas muutunud. Kuigi kohal oli ka eelmise päeva kirikulisi,
kõlasid kirikusaalis ainult ülevad helid. Nimelt oli terve päeva Peetelis
harjutanud EELK Koorijuhtide ja Organistide Segakoor KOSK. Õhtul peeti
muusikaline jumalateenistus: Jacob Obrechti (1450/1–1505) Missa Salve Diva
Parens, nõudlik teos nii esitajatele kui ka kaasaelajatele. Missat dirigeeris
Riho Ridbeck. Lastekodulaste esindus kuulas hinge kinni pidades ning samuti ka
teised. Pausid kandsid ning saal hingas. Missa lõppes koguduseõpetaja palve ja
õnnistussõnadega.