Räpina koguduse hooldekodu on 10aastane

EELK ühe edukama diakooniaasutuse taga on paljude inimeste professionaalne töö ja südamehool.
Idee luua Räpina Miikaeli koguduse juurde hooldekodu tekkis juba 1992. aastal, eestvedajaks tollane õpetaja Heino Nurk. 1994. aasta veebruaris seatigi selleks otstarbeks sisse tagastatud leerimaja, kuhu peagi asusid esimesed elanikud. Pühitsemistalituse viis läbi piiskop Einar Soone 30. juulil 1994, kui majas elu ja töö tollase juhataja Helve Hiisi juhtimisel oli juba hoos.
Kuulub kogudusele
Hooldekodu ei halda eraldiseisev mittetulundusühing või sihtasutus, vaid otse kogudus. Hetkel on koguduse eelarvest suisa 2/3 hooldekodu ülalpidamiseks. Raha ei tule selleks koguduse teiste tööde arvelt, tööd finantseeritakse sarnaselt teistele hoolekandeasutustele.
Hoolealused, kes saavad majas täieliku ülalpidamise ja rõivadki, annavad oma ülalpidamiseks 85% pensionist, ülejäänu maksab perekond või kohalik omavalitsus.
Kogudusel on ka diakooniamaja, kus tegeletakse peamiselt psüühikahäiretega inimestega. Siiski ei soovi õpetaja Urmas Nagel Räpina kogudust sotsiaalkoguduseks nimetada. Prioriteediks on vaimulik töö, mis ei kannata hoolekandesüsteemi tõttu.
Töötajad ja hooldatavad üks pere
Kui vaimulik pool on korras, siis saab sealt jõudu ka diakooniatööks. Samas loob toimiva hoolekandesüsteemi olemasolu koguduses positiivse meelestatuse.
Kõik hooldekodu 17 töötajat on ristiinimesed. Juhataja Tiina Luup iseloomustab oma töötajaid sõnaga «fantastilised». Nädalat alustatakse pühakirja sõna kuulates. Regulaarselt toimuvad armulauaga jumalateenistused – õpetaja on majja alati oodatud.
Tiina Luup ei nimeta hoolealuseid kordagi «klientideks» nagu tänapäeval sotsiaalsfääris kombeks, vaid omainimeselikult memmedeks-taatideks. Äkki kristliku hooldekodu töötajate selline suhtumine ongi maja edukuse taga.
Maja 27 elanikust vanim on 99aastane Kolgata baptistikoguduse liige Leo Schmit, kadestamist väärt vitaalsusega vanahärra. Leo ütleb, et siin on lihtsalt hea olla.
Nagu aianduslembesele Räpinale kohane, kasvatatakse ka hooldekodus enda tarbeks aed- ja puuvilju. Ka memmed-taadid löövad siin jõudumööda kaasa – puhastavad ube, õunu, korjavad ja kuivatavad pärnaõisi. Tegutsemine hoiab meele värske ega lase end kasutuna tunda.
Euronormid pigistavad
Brüsseli normide järgi tohib praeguses hoones senise 30 elaniku asemel olla pea poole vähem. See aga vähendab kohamaksumusest tulenevaid sissetulekuid sedavõrd, et hooldekodu peaks kas töö lõpetama või suurendama perekonnalt võetavat raha, mis viiks vaid vähestele võimaliku elitaarasutuseni.
Kogudus otsib olukorrale lahendust, võimalik on hubasest majast ja aiast üle kolida mõnda suuremasse hoonesse. Igatahes peab väärt hoolekandeasutus edasi kestma.
21.-22. maini tähistatakse Räpinas hooldekodu aastapäeva seminariga, kuhu oodatakse sõpruskogudusi ning toetajaid Soomest, Taanist ja Saksamaalt.
Urmas Paju