Kirikuleht ei moluta enam

Koos lõikuskuuga on Eesti Kiriku toimetus naasnud suvepuhkuse-eelse töörütmi ja lehenumbrite väljaandmise graafiku juurde. Ikka nii, et kuu esimesel nädalal ilmub reeglina digileht ja alates kuu teisest nädalast kolmel järjestikusel kolmapäeval lisaks ka paberväljaanne.

Mõiste „hapukurgihooaeg“ kipub vägisi oma tähendust kaotama, sest erinevalt varasemast ei lakka nüüdsel ajal ka suvekuudel kiriklike sündmuste voog. Sestap tuleb nentida, et mitmed uudiskünnist ületanud juulikuised juhtumid jäid aktuaalses võtmes kajastamata. Digilehe sisu igal nädalal küll täienes, aga seda eelnevalt ajatatud artiklite arvel.

Et hoida sädet hea töötulemuse saavutamiseks, on vahel vaja aega, mil „juhe on seinast väljas“. Päevi, mis ei tiksu eelseatud kavapunktide alusel, vaid lubavad loomingulisemat kulgemist ja tavalisest enam hetkes olemist. Armastatud loodusemees ja elu mõtestaja Fred Jüssi sõnaseadet appi võttes – molutades.

Pealtnäha mittemidagitegemine ei pruugi tähendada mitte midagi tegemist. Käed rüpes istumist ei peetud küll vanas talukultuuris kohaseks, ent juba väga vanadest aegadest on osatud siiski mõista, et sihitu sahmimine pole ka õnne õuele tooja. „Üheksa korda mõõda, siis lõika,“ ütleb üks vanasõna ning „tark ei torma“ teab teine.

Puhkus ei vääriks oma nime, kui ei annaks võimalust tegeleda sellega, milleks tööl käies aega napib. Öökapile ladustatud raamatutorni madalaks lugemine ja pikemad matkad looduskaunitel matkaradadel andsid kindlasti suvepuhkusele sisu, nagu ka sulnid lõkkeõhtud sõpraderingis ja hinge kosutavad kirikukontserdid Eestimaa imelistes pühakodades.

28 puhkusepäeva oma äranägemise järgi disainides tagasime sisemiste patareide laadimise ja sellega omakorda valmisoleku naasta tööpostile uue hooga. Ikka jätkuvalt selleks, et vahendada häid uudiseid ja arvamusi, pakkuda Pühakirja seletust ja hingehoidlikke mõtisklusi.

Augusti algul ütles toimetus suure aitähi Sirli Lemberile, kes on ligi 20 aastat seisnud kirikulehes puhta emakeele eest. Tema asemele asus keeletoimetajaks Ilona Runnel, kes on esimeste nädalatega juba kenasti ametisse sisse elanud. Ütlesime Ilonale teretulemast lootusega, et ta leiab kirikulehes inspireeriva töökeskkonna.

Eesti Kiriku kui EELK ajalehe olemuse osaks on arvatud kirikukroonikaks olemist – eeldatakse, et meie luteri kiriku olulisemad sündmused võiksid äramärkimist leida. Et ka aastate pärast oleks võimalik ajateljel hoomata sündmuste jada. Et neid ootusi täita, peab toimetus targalt talitama ja väheseid vahendeid oskuslikult planeerima. Peatoimetajana kordan ennast teab mitmendat korda, kui kutsun lugejat appi lehesisu looma.

Ilma sinuta, hea lugeja, jääksime kimpu. Andke vihjeid sündmustest, mida kajastada, ja inimestest, kellest kirjutada. Saatke kaastöid. Ühistööst tuleb tulemus, mis näitab – meie kirik on alal ja ühiskonnas oma rolli kandmas. Tahame tõesti olla leht, mis aitab märgata seda, mis sünnib meie kogudustes, aga küsida ka, mida see kõik meie usuelu jaoks tähendab.

Hea on teada, et Eesti Kiriku sisu ei kao. Digiajastu suuri võimalusi on, et varasemalt ilmunud kirjutised on näpuliigutuse kaugusel ja taas leitavad Eesti Kiriku digilehe arhiivis. See on lugemisvara, mida julgen soovitada. Ka siis, kui te ei otsi mõnda kindlat lugu, on väga kosutav „sirvida“ aastate taguseid väljaandeid.

Nii tegin ise, kui tuli teade, et õpetaja dr Toomas Paul on ajast igavikus. Kuigi sõnum ei saabunud välguna selgest taevast, vapustas see ometi mind ja paljusid teisi. Surmateatega kohanemiseks avasin Eesti Kiriku digilehe ja lugesin kõike seda, mida õpetaja Paul on pikkade aastatega kirjutanud. Mõnigi tema kirjutistest on täna aktuaalsemgi kui ehk ilmumise ajal.

Mida tähendab „Talle veres pestud riided“ ja „paadutatud südamed“ ning Piiblist tuntud ütlemine, et „ela ise ja lase teistel elada“ või et „kellel on, sellele antakse“ – seda kõike aitas arusaadavaks tõlkida Toomas Paul rubriigis „Rasked kohad Piiblis“, mille jaoks said lugejad toimetusele oma valitud kirjakohti saata.

Minu isiklikud Uue Testamendi alased teadmised lähtuvad suuresti Toomas Pauli 1990. aastate algul peetud loengutest Tartu Ülikooli äsja taastatud usuteaduskonnas. Matustel jagasime mitme toonase usuteaduse üliõpilasega ammuseid mälestusi nondest hirmpikkadest ja reaalaajas vaimselt üsnagi kurnavatest, varahommikul alanud ja hilisõhtul lõppenud loengupäevadest. Täna saab hinnata nonde õppetundide täit väärtust.

Kui Eesti Kirik tähistas paar aastat tagasi 100. aastapäeva, olid toimetuse jaoks majanduslikult keerulised ajad. Edasikestmiseks vajasime raha, millega ehitada üles uus kaasaegne digileht. Esimene eraisik, kes kampaaniale „Eesti Kirik 100 – anneta 100 eurot“ reageeris, oli õpetaja emeeritus Toomas Paul. Kui teda tänasin, sain vastuseks, et see on vähim, mida ta oma lehe heaks saab teha.

Toomas Pauli annetus oli otsekui hea seeme, mis idanes jõudsalt – kogusime vajaliku summa ja loodud digileht aitab Eesti Kirikul loodetavasti veel kaua-kaua lugejaid rõõmustada.

Liina Raudvassar