Mida vabadusega peale hakata?

20. augustil möödub 35 aastat päevast, mil Eesti taastas oma iseseisvuse. Meenutame 1991. aasta augusti ärevaid tunde, aga küllap ka seda erilist ühtehoidmise ja ühtekuuluvuse tunnet, mida oleme kriitilistel hetkedel rahvana ikka otsinud ja ehk praegugi tagasi igatseme.

Tänavune taasiseseisvumispäev langeb aega, mil valmistume valima Eestile järgmist presidenti. Võimalikke kandidaate kaalutakse ja peagi tuleb Riigikogul või valimiskogul teha valik. Ent enne, kui küsida, kes peaks saama Eesti järgmiseks presidendiks, tasuks küsida, millist presidenti Eesti praegu vajab?

Sageli öeldakse, et me vajame tugevat presidenti. Aga kuidas mõõta presidendi tugevust? Kas tugev on president, kelle hääl kostab kõigi teiste häältest üle? Või võib tugeva presidendi tunnuseks olla hoopis võime kuulata, lepitada ja ühendada ka neid, kelle seisukohad näivad lepitamatud?

Eesti presidendi võim ei seisne reaalses oskuses või võimes igapäevaselt riiki juhtida. Selleks on valitsus ja parlament. Presidendi eriline roll seisneb suurel määral tema moraalses autoriteedis ja võimes rahvast ühendada. Tema sõnal peab olema kaalu mitte seepärast, et tal on alati õigus, vaid seepärast, et ta püüab kõnelda kogu Eesti nimel. Ka nende nimel, kes temaga nõus ei ole.

Milliseid omadusi me juhis väärtustame? Kas tarkust või populaarsust? Väärikust või nähtavust? Kas võimet vastasseisu võimendada või oskust kutsuda ühise laua ümber arutlema erinevalt mõtlevaid inimesi? Polariseerunud ühiskonnas võib lepitajast president tunduda nõrgana. Ometi nõuab silla ehitamine sageli rohkem tarkust ja oskusi kui müüri püstitamine. Eriti siis, kui kummalgi kaldal leidub neid, kes silda üldse ei soovigi.

Kristliku arusaama kohaselt ei seisne ühegi inimese tugevus tema õiguses teiste üle valitseda. Jeesus pöörab tavapärase võimukäsitluse ümber, öeldes jüngritele: „Kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija“ (Mt 20:26). Rahva teenimine ei tee juhti nõrgaks.

Vastupidi, teeniv juhtimine nõuab sisemist vabadust – valmisolekut mitte ehitada oma autoriteeti vastaste alandamisele ega enda ülendamisele. Polariseerunud ja pingestunud Eesti ühiskond vajab just sellist presidenti, kes on piisavalt vaba, et mitte sõltuda pidevast heakskiidust, ja piisavalt tugev, et mitte otsida vaenlast, kellele vastandudes oma tugevust tõestada.

Tegelikult tähendabki vabadus võimalust armastada, teenida, vastutada, luua ja hoida. Nendest kristlikest põhimõtetest peaksime juhinduma kõik, mitte ainult erineva tasandi juhid, et ühiskond terveneks ja vabadus oleks väärtustatud. Sellest vaatenurgast peame vaatama ka kiriku ülesandele vabas Eestis.

Kui Nõukogude okupatsiooni ajal oli kirikul palju vabandusi, miks tema hääl ühiskonnas ei kostnud, siis vabas Eestis neid vabandusi enam ei ole. Kiriku roll on olla ligimese teenistuses ka siis, kui meie ülesanne jääb sekulaarses ühiskonnas paljude jaoks arusaamatuks või ebaoluliseks. Teenimise väärtus ei sõltu sellest, kui populaarne teenija parajasti on.

Kui 35 aastat tagasi keskendusime üheskoos rahvana oma riigi iseseisvuse ja vabaduse taastamisele, siis täna peame küsima, mida me selle vabadusega teeme. Vabadus ei püsi iseenesest, vaid seda tuleb hoida nii oma sõnades, otsustes ja suhtumises kaasinimestesse. Kristlastena ei saa me jätta märkamata ka Jumala rolli meie iseseisvuse loos.

Ka meie rahva tegelik vastupanuvõime kriisides sõltub paljuski usaldusest üksteise ja oma liidrite vastu, kogukondlikust tegutsemisvaimust, valmisolekust ohverdada oma enesekesksus üldise hüve huvides ning tarkusest mitte lasta ennast üksteise vastu pöörata. Kaitsevägi, sõjatehnika ja laskemoon on vajalikud, aga ükski riik ei püsi, kui inimesed ei usu enam üksteisesse ega sellesse, et seda riiki tasub kaitsta selle nimel, et tahta siin elada ja oma pere üles kasvatada.

Just sellist Eestit peab suutma hoida koos ka järgmine president. Mitte Eestit, kus pole eriarvamusi, vaid Eestit, kus eriarvamused ei tee meist üksteise jaoks vastalisi. Võib-olla ongi see presidendi tugevuse kõige olulisem mõõt.

Urmas Viilma

peapiiskop