Pärandatav vabadus

(Kõne lipu heiskamisel 20. augustil)

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Arvamus / Number:  /

Armsad sõbrad!

Kolmkümmend viis aastat on pisut enam kui ühe põlvkonna kestus. Paljud, kes sündisid 1991. aasta vabaduse suvel, on tänaseks ise emad ja isad. Nemad ei mäleta aega, mil sinimustvalge oli keelatud, mil Eesti hümni sõnu ei võinud avalikult tsiteerida, mil vabadusest kõnelemine nõudis julgust.

Varasematele põlvkondade jaoks tähendas 35 aasta eest taastatud vabadus midagi, mis saadi tagasi. Nooremate jaoks on Eesti iseseisvus aga midagi, mis on alati olemas olnud.

Taasiseseisvumispäeva tähistamine aitab meeles pidada, et see, mis ühele põlvkonnale oli ime, ei tohi järgmiste põlvkondade jaoks muutuda enesestmõistetavuseks.

Kui vabadust ei tajuta enam kord kaotatud ja seejärel taas leitud aardena, võib ühel hetkel kaduda oskus anda seda järgmisele põlvkonnale edasi hindamatu pärandina – kõige kallimana, hästi hoitud ja pühana.

Meie vabaduse aaret sümboliseeriv sinimustvalge lipukangas on meile püha just seetõttu, et selle värvidesse on talletunud meie rahva erinevate põlvkondade mälu ja mälestused, palved ja pisarad, julgus ja lootus, kaotused ja võidud. Selle lipu all on mindud sõtta, kogunetud laulukaare alla, seistud Balti ketis ja taastatud oma riik. Selle lipu kangasse on kootud meie rahva valu ja selle lehvimisse meie rõõm.

Kõrgele Pika Hermanni tippu tõusev lipp sunnib meid pilku tõstma. Üles vaadates näeme enamat kui kolme värvi. Me näeme oma kodu. Näeme vabadust. Näeme kõigi nende usku, kes ei loobunud Eestist ka siis, kui lootus näis olevat kustunud. Näeme armastust ligimese, loodu ja Looja vastu.

Eesti lipp ei lahuta ühiskonda, vaid liidab meid rahvana üheks pereks, kellel on üksteisega jagada armastust, lootust ja usku vabasse tulevikku.

Õnnistagu seda lippu, meie vaba riiki, tema juhte ja rahvast kõigeväeline Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen.

Urmas Viilma

peapiiskop

Kõne on peetud 20. augustil Toompeal Kuberneri aias

Jaga