Kirikuõpetaja ja pereisa jõulud

Villem palub vanematel endale piiblilugusid ette lugeda ning vaatab kaartidelt põhjalikult järele, kus mingi sündmus aset leidis. Halastaja samaarlase loo puhul küsis Villem näiteks seda, kas halastaja samaarlane on praeguseks surnud või kus ta elab, mida teeb haavatud mees, kui ta veel elus on. Villemist paistab tulevat isa jälgedes tõsine piibliuurija.
Elva ja Hargla koguduse õpetaja, Valga praostkonna praosti kt, teoloogiamagister Vallo Ehasalu (30) peab kirikutöös oluliseks inimestega suhtlemist ning sedagi, et töökoormus oleks nii suur, et jõuaks kõik vajaliku ära teha. Hea on, kui kirikuõpetajal jõulude ajal ka oma pere jaoks aega jääb.
Vallo ja Põhja-Soomest pärit Mirja kohtusid aastaid tagasi Eestis. «Ta oli tol korral üliõpilane ja käis oma kursusega Eestis õppereisil, mina olin tõlgiks,» ütleb Vallo. «Kord läksin autoga hääletades Soome põhjatippu, et temaga kohtuda.» Abiellusid nad kuus ja pool aastat tagasi.
Vallol on kaks ametit – kirikuõpetaja ja õppejõud. Tartu Teoloogia Akadeemiast, Hargla ja Elva kogudusest ning praostkonnast makstakse talle kokku umbes Eesti keskmine palk. Kuni selle sügiseni oli Vallo ka Nõo koguduse hooldajaõpetaja ning rohkete tööülesannete tõttu on kodutööd olnud valdavalt Mirja õlul.
«Elu teeb kergeks see, et on kannatlik abikaasa, kes seda eluviisi talub ja teeb valdava osa kodutöödest. Mina teen hommikuti koduseid töid, abikaasa muretseb kõige muu eest,» tunnustab Vallo abikaasat. Mirja on praegu kodune, tulevikus läheb Mirja ilmselt tööle õpitud erialale – haiglaõeks või diakonissiks. «Meie vanus on selline, et lapsi võib ikka juurde tulla, nii et ega me väga ei kiirusta Mirja tööleminemisega,» lisab Vallo.
Tütred tulevad jutuks
Nii Vallo kui Mirja on soovinud suurt perekonda ning kolm poega, Villem (5a), Elias (2a) ja Johannes (8kuune), paigutavad Ehasalud uuest aastast kehtima hakkava reegli kohaselt paljulapseliste perede hulka. Mõtet pere suurendada ei ole aga maha maetud.
«Meil on väga aktuaalne tüdrukute küsimus, järgmised peaksid tüdrukud olema,» ütleb Vallo.
Vallo ütleb, et lapsed on väljakutse, kuid positiivses tähenduses: «Lapsed on selle elu ajajärgu väljakutse, milles praegu oleme, mitte et lapsed iseenesest oleksid väljakutse. Igal elu ajajärgul on omad asjad, mis peavad olema või kes kuuluvad selle juurde.»
Uue Testamendi uurija
Teoloogia Akadeemias õpetab Vallo Uut Testamenti, sellega seoses tegeleb ta Uue Testamendi teksti, aga ka sellega seonduva piibliaegse mõttemaailma uurimisega. Vallo leiab, et antiikaja inimesed mõtlesid teistmoodi kui tänapäeva inimesed: «Antiikajal tundsid inimesed rohkem oma määratust sellest, kuhu nad kuuluvad, mis liiki nad on ja see ütleb neile, missugune on nende isiksus. Tänapäeval on isiksus kõigepealt ning kõik muu saab sellest alguse.»
Antiikaja mõtlemist saab õppida tundma vaid läbi vanade keelte. «Keel on lähenemise vahend nendele inimestele, meil on olemas vaid tekstid ja muud meil ei ole,» ütleb Vallo, kes eelistab lugeda Piiblit algkeeltes. Piibli tõlgetest eelistab ta Anton Thor Helle tõlget, mis on tema kodus 1838. aasta trükivariandina.
«Thor Helle piiblitõlge on mind juba teismelise eas niipalju toetanud, et ma ei tahaks teda millegi muu vastu vahetada. Pealegi tundub ta filoloogiliselt rohkem sõnasõnaline, nii et kui ma ülikooli läksin, oli mul kerge kohaneda heebreakeelse Piibli lugemisega, sest minu piiblitõlge oli juba küllalt algkeelte lähedane,» kirjeldab Vallo lemmiktõlget.
Jõulud
Uue Testamendi uurijana ei näe Vallo mingit vastuolu selles, et jõuludest sai kristlik püha alles neljandal sajandil ja nende pühade pidamisest Piibel ei räägi: «Eks see on paratamatult nõnda, et kuulutus valatakse vormidesse – kuidas me peame jumalateenistust, kuidas piiblitunde, kuidas inimestega räägime; õpime selle kusagilt, kuigi otseselt Uues Testamendis seda ei ole, kuid jõulupühade lugu on ikkagi otseselt Uuest Testamendist.»
Varasematel aastatel oli Vallo jõulude ajal kirikutööga nii hõivatud, et perekonna jaoks aega nappis, sel aastal aga on olukord natuke rahulikum. Üldse on Vallol tunne, et asjad lähevad paremuse suunas: «Mul on selline eufooria või optimism, mitte et kõik hästi läheks, aga et kui koormus väheneb, siis ma võin teha kõike, mida koguduses vajalikuks pean. Ja kui ma kõike vajalikku teen, siis võib koguduses elu täiesti hästi minna.»
Kokkuhoid ja maatöö
Enda sissetulekuga on Vallo rahul, paljude inimestega suheldes on ta näinud, et neil läheb halvemini: «Paljud inimesed elavad palju halvemini. Kord jõulude eel läksin haiglasse jumalateenistust pidama ja mulle tuli vastu kiirabiauto juht, katkine ratas käes, kes ütles, et teie siin räägite jõuludest, minu jõulurõõm on siin ja minu palk on 1850 krooni.»
Vallo käib aeg-ajalt oma emal abis vanaisa pärandatud kodutalus töid tegemas. Talus on praegu lambad ja kits, varem oli ka lehm. «Lehmade ja lammastega olen väiksest peale kokku kasvanud. Lehm on väga hea ja kasulik loom,» ütleb Vallo.
Talust saab endale ja kogudusele küttepuid. Vabast ajast on Vallo teinud puutööd, mis ühelt poolt on hea nuputamise ülesanne, teiselt poolt aitab rahaliselt kokku hoida. Vallo valmistanud näiteks väikelapsele istetooli, kahekorruseline nari on praegu tegemisel.
Et olen kuulnud kirikuõpetajaid kurtmas väsimuse üle, küsin Vallolt, kuidas ta väsimusest üle saab. «Võibolla mõni teine hetk ma tunneksin väsimust, kuid praegu mitte, ilmselt vaheldusrikkust on nii palju. Erinevad tööd täiendavad üksteist nii palju … Kui pean piibliteadusest loenguid, siis ei ole seda muret, et ei tunne Piiblit võibolla küllalt hästi. See omakorda teeb jutlustamise küllalt lihtsaks. Ka õpetavad ja aitavad igasugused toredad elujuhtumid, mida enda ümber näen,» ütleb Vallo.
Kirikutöö on meeskonnatöö
Vallo peab kirikutöös väga tähtsaks inimestega suhtlemist ja inimeste kaasamist kiriku tegemistesse. Näiteks selle asemel, et tellida firmalt kiriku tarbeks mõnd tööd, peaks püüdma kaasata vabatahtlikke. Inimestega suheldes, nende juurest läbi käies, nendele helistades – nii on Elvas edenenud palju paremini pühapäevakoolitöö ja talgud.
«Ka leer läheb nii paremini. Tänavu on mul Elvas olnud väga hea aasta, mul on olnud kaks leerirühma, mida mul varem ei ole kunagi olnud,» ütleb Vallo, kes leiab, et paljud, kes alguses tahaksid tulla, jätavad pärast tulemata kui nendega ei suhelda. «Kui ei ole aega suhelda, siis me neid leeri ei saa, reklaam ja ajaleht ei too inimesi eriti kirikusse …»
Ka praostina peab ta vaimulikega suhtlemist väga oluliseks. «Mulle tundub, et ma olen suutnud suhelda mõnevõrra, mitte niipalju kui tahaks, aga külas ikka käin,» ütleb Vallo tagasihoidlikult. «Eks see üks praosti ülesanne ongi, et olla taoline nähtav rõõmutooja, kes läheb kusagile kogudusse oma ametivennale külla. Nagu Pauluski rändas.»
Alar Kilp