Euroreferendumi usulistest aspektidest 6. osa

(Algus EK nr 45, 5.11.)

Sel pinnal on kristlike euroeitajate argumendid olnud üsna tulised. Sest just siin on selgesti ühte seotud veendumuste positiivsed ja negatiivsed aspektid. Euroreferendumi-eelne võitlus oli samaaegselt nii isamaaline kui vaimulik võitlus. Isamaaliselt poolelt rõhutati sõltumatu iseseisvuse väärtust meie rahvuseksolemisele, vaimulikult poolelt aga seda, et isamaalisus on Jumala enese poolt sanktsioneeritud. Üheks armastatud ja paljulevitatud tekstiks oli «Pärnu kristlase Taavi Usta avatud nägemus 2001. aasta septembris, mida Jumal käskis levitada nii paljudes kohtades kui võimalik selle aasta juulist». Nägemus esitas kolm pilti.
1. Auto tuleb Läti poolt Eesti suunas. Juht väljub ja jõuab Ikla piiripunkti Eesti-poolsesse külge. Rohelises mundris piirivalvur-passikontroll tervitab teda sõnadega: «Tere tulemast kristlikusse Eestisse!» 2. pilt. Keegi saksa naisturist räägib Eestist tagasi Berliini saabununa kõigile vaimustunult: «Milline õitsev riik on Eesti! Kui rikas! Milline rahu ja rõõm seal valitseb, milline suurepärane atmosfäär!» 3. pilt. Euraasia kaart. Eesti helendab Jumala aust, valgusvihud langevad ükshaaval kaartega ümberkaudsetele riikidele, mis on pimeduses.
Siin on kõik kristlik-isamaalised magusad unistused üheskoos. Lisagem nüüd siia juurde ELiga seotud süngelt saatanamaigulised pildid ja olemegi otse vaimulikus võitluses valguse ja pimeduse, jumalike jõudude ja kuradi ning tema poolt eksitatute vahel. Oli kristlasi, kelle jaoks referendum oligi just säärane võitlus. See võitlus oli ühtlasi usukatsumus, tõeliste kristlaste pühendumise tuleproov. Väljaanne «Eesti märk on EI» kuulutas tagakaanel paatoslikult: «31. oktoobril 1517 kinnitas Martin Luther Wittenbergi kiriku uksele surematud teesid. Täna on meie kord.» Näiteks mõni tees:
Stopp igasugusele paanikale, sul on sõna. Otsusta uskuda, mida Jumal Eestimaa kohta on öelnud. Usk on usaldus ja kindel veendumus selles, mida ei nähta – see on otsus, mis keelab muretsemise. … Kuid oleme sõjas ja sel sõjal on siht – EI. Selleks peame rakendama kõiki teadaolevaid vahendeid, lähtudes usust, et «ei» on võimalik.
3. Vastandumise ja harmoniseerumise motiivid olid siiski üsna äärmuslikud. Eesti kristlaskonna enamik pööras arutelus põhitähelepanu ikkagi ilmaliku koega küsimustele. Nii pooldajad kui ka skeptikud viitasid sageli ajakirjanduses avaldatud argumentidele. Skeptikud väljendasid muret, et ELiga kaasneb suurem bürokraatia ja Brüsseli ülepingutatud regulatsioon ning sellest tulenevad ebamõistlikud teod, suureneb korruptsioon, võimalikuks saab Eesti seotus rahvusvaheliste sõjaliste avantüüridega. Kardeti, et meie vaimne pärand läheb kaduma (keel, kultuur).
ELi pooldajad rõhutasid seevastu, et Eesti saab liitumisel majanduslikku ja rahalist abi ning et EL liikmeksolek on iseseisvuse tagatis, mistõttu Eestil tasuks vormistada juba olemasolev reaalsus (kuulumine Euroopa majandus- ja kultuuriruumi). Lisaks kinnitati, et võime olla otsustajad, mitte need, kelle üle otsustatakse. ELis annab demokraatia meile võimaluse kaasa rääkida oma saatuses ja ühise Euroopa kujundamisel. Rõhutati, et võrdlus teiste riikidega annab Eestile tõuke edasi areneda ja et meie osaks on võtta endale vastutus oma laste tuleviku ees.
Seda tüüpi argumendid asetusid kõrvuti usuliste kinnitustega. Veendekobarate paralleelsuse kõige stiilipuhtam näide on ilmselt ühe EEKBL vaimuliku e-väitluses esitatud arusaam, mille puhul kristlase usuotsused on eelkõige vaimulikud.
Usun, et meie ülesanne usklikena ei ole mitte niivõrd ennustada, kas EL toob õnnistust ja EW õnnetust või vastupidi, vaid kuulutada meeleparandust, aga ka valmistada kogudust ette rasketeks aegadeks. Kui Paabel või Assüüria tulid Iisraeli vallutama, siis prohvetite sõnum ei olnud mitte «Hakakem vastu!», vaid «Parandagem meelt!» Jeesuski ei rääkinud oma kuulutusaja jooksul kordagi (!) Iisraeli iseseisvuse taastamisest, vaid kutsus meelt parandama ja jumalariiki ehitama.
Siinkohal näib tegu olevat tagasivaatega nõukogudeaegsesse mõtlemisse, mis puhul eriti vabakoguduslik spiritualiteet oligi rõhutatult apoliitiline – see tagas usukogukonna eluspüsimise survetingimusis. Viimane lause ei ole öeldud kriitiliselt. Sisuliselt tuletab selle mõtteavalduse autor meile meelde, et ehkki meie aeg näib praegu soosivat Issanda ümber rahmeldavaid Martasid, pole Jeesuse kinnitus, et Maarja on valinud parema osa, oma tähtsust sugugi kaotanud.
Vaimulike ja ilmalike veendumuste paralleelsuse kõige tavapärasem esinemisvorm oli siiski usuliste ja ilmalike veendumuste teatud kombinatsioon, milles mõlema tasandi ühtepõimumine ja eristatavus ilmnesid samaaegselt. Paljud aktiivsed kristlased olid ja on haaratud poliitikasse. Ja nii on mõistetav, et meile teadaolevalt hääletas üks isamaaliitlasest EEKBL vaimulik EL poolt ja üks keskerakondlasest EELK vaimulik vastu.
(Lõpp.)
Ain Riistan ja Lea Altnurme

Vigade parandus
Artikli «Euroreferendumi usulistest aspektidest» 12. novembri osas oli eksitavalt juttu sellest, et Silver Koidu poolt Eesti kristlaskonnale läbikatsumiseks ilmunud unenägu lõppes üleskutsega valida euroreferendumil EI tee. Silver Koit ise ei esitanud oma unenäole säärast poliitilist tõlgendust, seda tegid teised. Vabandame Silver Koidu ees!
Ain Riistan ja Lea Altnurme