Pastoraat – kas kohustus või võimalus?

Kui uudistest käis läbi teade, et Eesti Energia lülitas Jõgevamaal Laiuse pastoraadist ligikaudu 13 000-kroonise võla tõttu välja elektrivoolu, soovisime sel teemal kõnelda Laiuse koguduse õpetaja Margit Nirgiga. Kahjuks ei nõustunud ta Eesti Kirikule juhtunut kommenteerima.
Küll aga on Jõgevamaa ajalehe Vooremaa kaudu teada niipalju, et Margit Nirgi teavitas tekkinud olukorrast Jõgeva vallavolikogu esimeest Aivar Kokka, kes elektrivõla tasumiseks pöördus abipalvega kohalike ettevõtjate poole, kes ka elektrivõla tasusid.
Teade ajendas aga Eesti Kirikut uurima, milline on pastoraatide üldine olukord, kes ja kuidas pastoraati kasutab ning mismoodi tullakse toime maja ülalpidamiskulude katmisega.
Pastoraat kui elu- ja kogudusehoone
Eesti Kirik tundis huvi, kuidas tullakse toime Kihelkonna Mihkli ja Hageri Lambertuse koguduse valduses olevate pastoraatidega. Kihelkonna koguduse õpetaja Rene Reinsoo kinnitusel elab ta üle 200 aasta vanuses pastoraadis oma perega. Hoones jagub ruumi ka kantseleile, pühapäevakoolile, hommikupalvuste pidamise kohale, võõrastemajale, söögisaalile ning köögile. Kihelkonna pastoraadi öömajale on olemas ametlik litsents. Reinsoo selgitusel ülalpidamiskulud jagatakse: Reinsoode pere maksab kord aastas kogudusele üüri.
Umbes sama süsteem on ka Hageri koguduses. Õpetaja Jüri Vallsalu kannab oma arvete eest hoolt ja kogudus oma. «Mina maksan üüri, aga kuna siin on ka koguduse ruumid sees, siis osa elektrit tasub kogudus. Meil on omavahel parasjagu peen arvestus,» sõnab Vallsalu. Pastoraadi esimesel korrusel on kogudusele vajaminevad ruumid ja katuse all, teisel korrusel on Vallsalude pere korter. Paarisaja aasta vanune pastoraat on praegu suhteliselt heas korras, sest mõni aasta tagasi on hoonet remonditud.
Puudub konkreetne nägemus
Juuru Mihkli kogudusele on pastoraat küll tagastatud, aga see 18. sajandil ehitatud ajalooline hoone on korda tegemata. Õpetaja Marko Tiitus elab kiriku kõrval asuvas talus, mille kogudus 30 aastat tagasi soetas. «See on kogudusele kuuluv pind, mida me koguduse majaks nimetame.»
Ajaloolises pastoraadis on mõni ruum välja renditud Elionile (Eesti Telefonile), kelle keskjaam on seal juba aastaid olnud. «Me ei ole selleks midagi teinud, et keskjaam seal oleks. See on juba nõukogude ajast nii. Aga on üsna tõenäoline, et kõik muutub järjest automatiseeritumaks, ja siis kaob Elionil vajadus nii suure pinna järele.» Lisaks telefonikeskjaamale on majas kasutusel olev üürikorter.
Koguduse päralt on pastoraadi kolm ruumi, mis on mõeldud nii pühapäevakoolile kui pühapäeval pärast teenistust peetavatele koosviibimistele. Nädala sees pastoraadis suuremat tegevust ei ole. Kokku tullakse nädalalõppudel. Mõni pastoraadi ruum on täis mujalt eest ära tõstetud asju.
«Kahjuks ei ole meie pastoraat eeskujulik, et oleks lõpuni ära kasutatud ja korda tehtud,» tunnistab Tiitus ja lisab, et vaja oleks selget arusaama ja võimsaid finantse. «Pean tunnistama, et meil ei ole pastoraadi tuleviku suhtes konkreetseid mõtteid. See vajaks selgemat koguduse-poolset nägemust.» Tiituse meelest on aga kindel see, et tervet hoonet kogudus oma igapäevaseks tegevuseks ei vaja.
Küsimusele, et kas koostööd ei võiks teha kohaliku vallaga või hoone hoopis välja rentida, vastas Tiitus, et nii väikses kohas on üsna keeruline rentnikku leida. Ja igasugused ettevõtted ei sobi, sest samas hoones on nii pühapäevakool kui koguduse kantselei. Tõsisemalt ei ole mõeldud ka n-ö pastoraaditurismile. Tiituse sõnutsi oleneb see ennekõike paigast.
«Kindlasti on Saaremaal ja suurte teede ääres seda lihtsam teostada, aga Juuru on selleks liiga kõrvaline paik. Aga eks meil tuleb hakata mõtlema, mis pastoraadist saab, sest selge on, et ühel hetkel hakkab maja rohkem lagunema.» Praegu ollakse rohkem äraootaval seisukohal.
Raske on, aga võlgu pole
Ambla Maarja koguduse pastoraat on seevastu väga mitmekülgne. Õpetaja Tõnu Linnasmäe sõnul on hoones kõik ruumid koguduse kasutada. «Terve koguduse elu on siinsamas majas välja arvatud kiriklikud talitused,» kinnitab Linnasmäe, kelle sõnul saadakse kogu majandamisega hakkama läbi raskuste.
«Eriti viimane talv, mis oli väga pikk ja külm, oli raske. Maja on vana ja hõre, laseb läbi nii tuult kui külma. Kuigi kütta tuli palju, saime hakkama.» 1878. aastal ehitatud pastoraat tagastati kogudusele 1983. aastal. Aasta hiljem kolis sinna Linnasmäe pere. Siis alustati kapitaalremondiga.
Nüüd on taas remondi aeg. Välja vahetatakse halvas seisus aknad ning maja välisvooder. Pastoraadis on Linnasmäe elamise all kolm tuba ja köök. «Siin on ka saun ja lisaks väike töötuba.» Eelmisest sügisest elab majas ka kiriku organist. Temal on kasutada omaette tuba ja köök.
Raha ei nõuta
Pastoraadis on mõeldud ka külalistele. Põhiliselt majutatakse sõpruspraostkondade esindajaid. Küsimusele, kas tavalisele rändurile pakutakse majutusteenust ja kõhutäit, vastas Linnasmäe, et väljast tulijaid eriti ei olegi. Üheks põhjuseks on piiratud ressursid. «Meil ammendub jõud juba nende külalistega, kes meil nagunii käivad.»
Kogudusel ametlikku majutusteenust ei ole. Nii ei nõuta ka ööbimise eest raha. «Kui keegi on midagi heast südamest andnud, siis on.» Kuna enamasti on tegemist koguduse ja praostkonna toetajatega, tuleb tasu teisel viisil. «Kui kitsas käes on, küll siis Jumal aitab heade inimeste ja sõprade kaudu.» Linnasmäel on hea meel, et kuigi toimetamist on palju, on siiski hakkama saadud ja võlgu pole jäädud.
Pastoraat kui büroohoone
Hoopis teised lood on Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse pastoraadiga. Põlva ajaloolisest pastoraadist on saanud kaasaegne büroohoone. Tegutsevad seal nii pank, maksuamet kui ka kindlustus. Ent tee tänuväärsete rentnike leidmiseni ei olnud lihtne. Läbi tuli käia tulest ja veest.
Koguduse õpetaja Üllar Kask meenutab, et enne, kui ta Põlvasse läks, püüti pastoraati ümber ehitada vanadekoduks ja diakooniamajaks. Projektid olid tellitud ja sisuliselt ehitus käis. Paraku puudus finantseerimine. Maja valmimiseks pidi toonaste arvutuste järgi kuluma 10 miljonit krooni. Raha oli kogudusel aga alla miljoni. «Kuskil 600 000 krooni ehk,» meenutab Kask.
Finantsallikate lõppemisel tuli leida teine tee. «Me ei läinud kogudusega hoonet maha müüma, mis toona oleks olnud väga lihtne, sest ostupakkumisi oli mitu.» Kase eestvedamisel valiti strateegia, mille juures ollakse tänaseni. Ühiselt otsustati, et ei müüda maha vara, mille on soetanud koguduse eelnevad inimesed, loonud või ehitanud.
Meeleheitlikult püüti leida investorid, et maja siiski valmis ehitada. Finantside lõppemise hetkel oli pilt väga kole. «Plank oli ümber maja, ehitus oli pooleli. Hoone oli pikka aega Põlva linna häbiplekk. Täna on hoone aga Põlva kesklinna üks ilusamaid.»
Pastoraadis on endale koha leidnud neli suurt rentnikku: Hansapank, Maksuameti Põlvamaa osakond, If kindlustus ning kaubanduspind. Kase sõnul pole otsust kunagi kahetseda tulnud. «Kõik läks õnneks.»
Kogudusel on koht olemas
See, et ajalooline pastoraat on välja renditud, ei tähenda, et kogudus on peavarjuta. Pühapäevakooli ja leeritunde peetakse kiriku lähedal asuvas sel sügisel 101aastaseks saavas leerimajas. 1993. aastal tagasi saadud hoone oli omal ajal esimene kahekorruseline kivimaja Põlvas. Nüüd asuvad seal kõik kogudusele vajaminevad ruumid: kantselei ning suur saal, kus toimuvad nii kooriproovid kui talvised teenistused. «Leerimaja suures saalis oleme kogudusega alates kolmekuningapäevast aprilli keskpaigani.»
Korras pastoraat annab kindluse
Paremaks majandamiseks on ka leerimajas rentnikud. Majas tegutseb kohvik, juuksur, hambaarst, raamatupidamis- ja projekteerimisfirma.
Õpetaja Üllar Kask elab 1950ndatel ehitatud kogudusele kuuluvas eramajas. «Võib kõlada küll uskumatuna, et kogudus, kellel on nii uhke ajalooline pastoraat, kus on sees pank, ja kellel on oma leerimaja, elab õpetaja õnnetus olukorras, kus sügisvihmadega sajab katuski läbi, aga nii see on.»
Kase arvates on natuke naljakas, et kiriku keskvalitsusel puudub arusaamine, et ta võiks vabastada nende koguduse mõneks ajaks üldkirikumaksudest, et nad suudaksid teha kulutusi, mida nõuab kirikuhoone või praegune õpetaja maja. «Meie kogudus on ju üldkirikuvara miljonite võrra suurendanud.»
Kase sõnul vaatavad võõrad koguduse saavutusi hindavalt, aga kirikujuhtkonnalt ei ole tulnud mingit tunnustust. «Meil ei ole majanduslikult kerge. Pingutada tuleb edasi.» Kase hääles kõlab kerge uhkusenoot, kui ta kõneleb nii mõnelegi eeskujuks olevast kogudusest.
Pärast aastaid vaimuliku töö kõrval oldud finantsisti, ehitusjuhi ja muude sarnaste ametite kõrval on Kasel lõpuks ometi võimalus rohkem vaimulikule tööle pühenduda. «Kuna nüüd on majandusliku poolega enamvähem hakkama saadud, jääb minul rohkem aega tegelikuks kirikuõpetaja tööks, tööks inimestega.»
Erle Iher