Kes pani kokku Uue Testamendi?
/ Autor: Markus Paide / Rubriik: Arvamus, Arvamus / Number: 30. september 2026 Nr 35 digileht /
Kui kristlane avab Uue Testamendi või kuuleb pühapäeval kirikus evangeeliumi, peab ta tavaliselt enesestmõistetavaks, et kõik sealolevad raamatud kuuluvad Pühakirja. Aga miks on Uues Testamendis just need 27 raamatut? Kes otsustas, et Matteuse evangeelium või Pauluse kiri roomlastele on Jumala sõna, mõni teine varakristlik raamat aga mitte? See ei ole kõrvaline ajalooline küsimus, sest vastus puudutab otseselt seda, millele kristlane oma usus toetub ja kust tuleb Piibli autoriteet.
Iga kord, kui kogudus kuuleb evangeeliumi, tekiks seega küsimus, kas ta kuuleb apostlite tunnistust Kristusest või hilisemate kirikujuhtide tehtud valikut.
Sageli kuuleb, et Uue Testamendi raamatud valiti välja või koguni pandi kokku alles 4. sajandil. Mõnikord öeldakse isegi, et keiser Constantinus (u 272–337) ja Nikaia kirikukogu hääletasid, millised tekstid Piiblisse pääsevad. Seda lugu levitas laialt Dan Browni romaan „Da Vinci kood“ (2003) ja sealt on see jõudnud dokumentaalfilmidesse, internetti ning argivestlustesse.
Kui see oleks tõsi, oleks tagajärg märkimisväärne. Kui Uue Testamendi raamatud saaksid oma autoriteedi alles kirikukogu otsusest, sõltuks nende usaldusväärsus lõppkokkuvõttes hilisemast kiriklikust seisukohast, mitte nende apostlikust päritolust või neis edasi antud apostlikust tunnistusest. Iga kord, kui kogudus kuuleb evangeeliumi, tekiks seega küsimus, kas ta kuuleb apostlite tunnistust Kristusest või hilisemate kirikujuhtide tehtud valikut.
Ajalugu näitab aga hoopis teistsugust pilti. Apostlite kirjutisi loeti, levitati ja tunnustati kogudustes ammu enne 4. sajandi kaanoninimekirju ja kirikukogusid.
Kust tuleb Piibli autoriteet?
Sõna „kaanon“ tähendab kreeka keeles mõõdupuud. Piibli kaanon tähendab raamatute kogumit, mida kirik loeb Jumala sõnana. Kaanoni ajaloos tuleb eristada kahte küsimust. Esiteks: kuidas kirik need raamatud ära tundis? Teiseks: kust tuleb nende raamatute autoriteet?
Kirikul oli kaanoni kujunemises oluline osa. Ta kopeeris ja levitas raamatuid, luges neid jumalateenistusel, uuris päritolu ja lükkas tagasi võltsingud. Aga sellest ei järeldu, et kirik andis raamatutele jumaliku autoriteedi. Kirik ei loonud apostlikku sõna, vaid võttis selle vastu. Nende raamatute autoriteet pärineb Jumalalt ja kirik tundis neis ära Tema hääle.
Apostlikud kirjutised hakkasid varakult ringlema
Esimestel kristlastel ei olnud Uut Testamenti ühe raamatuna. Evangeeliumid ja kirjad kirjutati eri aegadel ning eri kogudustele. Kuid juba Paulus käsib oma kirja ette lugeda „kõigile vendadele“ ja kirju koguduste vahel vahetada (1Ts 5:27; Kl 4:16). 2. Peetruse kiri räägib Pauluse kirjadest mitmuses ja paneb need samasse ritta teiste kirjadega (2Pt 3:15–16).
Umbes aastal 96 kirjutas Rooma kogudus Korintose kogudusele kirja. Selles kutsutakse lugejaid taas kätte võtma Pauluse esimest kirja korintlastele ja öeldakse, et Paulus kirjutas neile Vaimu juhtimisel. Pauluse läkitust ei peetud pelgalt vanaks dokumendiks, vaid jätkuvalt autoriteetseks apostli sõnaks.
Kirik ei loonud apostlikku sõna, vaid võttis selle vastu. Nende raamatute autoriteet pärineb Jumalalt ja kirik tundis neis ära Tema hääle.
Umbes aastal 150 kirjeldab Roomas elanud kristlik õpetlane Justinus (u 100–165) pühapäevast jumalateenistust. Seal loeti apostlite mälestusi ja prohvetite kirjutisi. Neid mälestusi, ütleb ta, nimetatakse evangeeliumiteks. Evangeeliume loeti seega jumalateenistusel ammu enne 4. sajandi kaanoninimekirju.
Neli evangeeliumi
Kas kirik valis 4. sajandil suure hulga evangeeliumite seast välja neli? Sugugi mitte.
Umbes aastal 170 koostas Justinuse õpilane Tatianos (u 120–180) Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliumi põhjal ühe sidusa jutustuse, mida tuntakse „Diatessaroni“ nime all – see tähendab „nelja kaudu“.
Kümmekond aastat hiljem kirjutas Lyoni piiskop Irenaeus (u 130–200), et evangeeliume ei saa olla rohkem ega vähem kui neli. Tema jaoks oli see üks evangeelium neljas tunnistuses. Sama nelja nimetasid peagi ka Aleksandria Klemens (u 150–215) ja Kartaago Tertullianus (u 155–220). Aleksandria õpetlane Origenes (u 185–254) ütles lühidalt: kirikul on neli evangeeliumi, eksiõpetajatel palju.
Umbes aastal 200 kuulis Antiookia piiskop Serapion (ametis u 190–211), et ühes koguduses loetakse Peetruse nime kandvat evangeeliumi. Algul lubas ta seda teha, kuid raamatut hiljem ise lugedes leidis ta sealt õige õpetusega vastuolus olevaid lisandusi ja lükkas selle tagasi. Tema põhimõte oli: apostleid võtame vastu nagu Kristust, aga nende nimele valelikult kirjutatud teosed lükkame tagasi, „sest teame, et meile ei ole neid nõnda edasi antud“. Apostli nimi pealkirjas ei olnud iseenesest tõend apostliku päritolu kohta.
Pauluse kirjad ja Markion
Mõnikord väidetakse, et Pauluse kirjad pani esimesena kokku 2. sajandi õpetaja Markion (u 85–160). Markion hülgas Vana Testamendi ja tunnistas autoriteetsena vaid Luuka evangeeliumi lühemat kuju ning kümmet Pauluse kirja.
Pauluse kirjade kasutamine kirikus ei alanud siiski Markioniga. Rooma kogudus, Antiookia piiskop Ignatios (surn u 110) ja Smyrna piiskop Polykarpos (u 69–155) tundsid Pauluse kirju ammu enne teda. Hiljem süüdistasid Irenaeus ja Tertullianus Markioni juba olemasolevate kirjutiste kärpimises.
Kindel tuumik ja vaieldud ääred
Ei saa öelda, et kõik 27 raamatut olid algusest peale kõikjal ühtviisi tunnustatud. Mõne raamatu üle vaieldi kauem. Nende hulgas olid kiri heebrealastele, Jaakobuse, Juuda, Peetruse teine ning Johannese teine ja kolmas kiri, samuti Ilmutusraamat. Ent neli evangeeliumi, Apostlite teod, Pauluse kirjad, Peetruse esimene ja Johannese esimene kiri olid 2. sajandi lõpuks laialt tunnustatud. Vaieldi äärte, mitte tuumiku üle.
Kristlased lugesid ka teisi ülesehitavaid raamatuid, näiteks Hermase „Karjast“, mis kirjutati Roomas 2. sajandi esimesel poolel. Kuid üks tavaliselt 2. sajandi lõppu dateeritud raamatute loend (nn Muratori fragment) ütleb, et „Karjast“ võib küll lugeda, aga mitte koguduses apostlite ja prohvetite kirjutiste hulgas, sest see on kirjutatud hiljem. Mitte iga lugemiseks sobiv raamat ei olnud apostliku autoriteediga raamat.
Uue Testamendi kaanoni kujunemine ei olnud võrdselt varaste, võrdselt levinud ja võrdselt autoriteetsete tekstide vaheline võistlus. Kirik eristas talle pärandatud apostliku autoriteediga kirjutisi muudest raamatutest, ka neist, mida peeti kasulikuks ja õpetlikuks.
Nimekirjad ja kirikukogud
Esimese säilinud nimekirja, milles on täpselt meie Uue Testamendi 27 raamatut, koostas Aleksandria piiskop Athanasios (u 296–373) aastal 367. Põhja-Aafrika kirikukogud Hippos (393) ja Kartaagos (397) nimetasid samuti need 27 raamatut. Mõnel pool vaieldi üksikute raamatute üle siiski edasi, eriti Ilmutusraamatu üle. Oluline on aga see, et 4. sajandi nimekirjad ei tekkinud tühjale kohale: need tuginesid raamatute palju varasemale kasutamisele kirikus ja täpsustasid, milliseid kirjutisi tuli lugeda Pühakirjana.
Aga Nikaia kirikukogu aastal 325? Kirikukogu säilinud otsustes ei ole Uue Testamendi raamatute nimekirja ega otsust selle kaanoni kohta. Lugu keisrist ja piiskoppidest, kes valisid paljude evangeeliumite seast poliitiliselt sobivad, on väljamõeldis. Ükski antiikne allikas sellist hääletust ei kirjelda.
Kirik tunnistas seda, mida ta oli saanud
Kiri galaatlastele ei saanud Jumala sõnaks siis, kui piisavalt palju piiskoppe selle nimekirja kandis. Paulus kirjutas kirja galaatlastele Kristuse apostlina. Hilisemate kristlaste küsimus ei olnud: „Kas me anname sellele raamatule autoriteedi?“, vaid: „Kas me tunneme selles ära apostli sõna?“
