Miks me kardame arutelu?

Alustan arvamuslugu meenutusega kevadisest Saarte praostkonna sinodist, mis oli ilus ja osaduslik nagu alati, kuid seda varjutas üks asjaolu, mida kajastas riivamisi ka ajaleht Eesti Kirik. Vastuseis kirikuvalitsuse algatatud soolisuse ja seksuaalsuse teoloogilisele arutelule sai nähtavaks – pühakoja uksed jäid sinodile suletuks ning jumalateenistus toimus rahvamajas.

Nüüd, vaadates sügisese Saare-Lääne piiskopkonna sinodi päevakava, näen, et nii keerulisele teemale on siiski eraldatud viisteist minutit ettekandeaega. Arutelu ei järgne, jääb vaid veerand tundi turvalist distantsi – kuid sellest hoolimata juba kõlavad protestihääled.

Soolisuse ja seksuaalsusega seotud teemad on kirikus olnud üks tugevamaid ja pinevamaid tabusid. Miks on aga nii, et pühakirja ja armastust kuulutavas kirikus tundub isegi delikaatne dialoog neil teemadel ohtlikum kui kristliku osaduse vältimine? Miks tundub vaikimine nii ahvatlevalt turvaline? Pean tunnistama, et minulegi on selle loo kirjutamine justkui sisemisest barjäärist üle astumine – olen ju harjunud pigem vaikima ja mõtlema, et minu arvamus ei ole oluline ega vajalik.

Näen nende käitumismustrite taga peidetud hirmu pikki kõrvu. Kuulekas vaikimine, radikaliseerunud vastuseis või teema bürokraatlikult pelgaks ettekandeks taandamine räägivad ühest ja samast inimlikust refleksist – vajadusest kaitsta oma maailmapilti pragunemise eest. Konservatiivsema kristlase jaoks ei ole soolisuse ja seksuaalsuse arutelu pelgalt intellektuaalne mõttevahetus – tema silmis on see Trooja hobune. Kui me hakkame millegi üle „arutlema“, me justkui mööname, et tõde ei ole veel lukus. Arutelu nähakse esimese sammuna libedal teel, mis viib ilmaliku maailma ideoloogiate kriitikavaba omaksvõtuni.

Selles hirmus muutub arutelu summutamine kilbiks. Kuni teemast ei räägita, püsib illusioon muutumatust ühtsusest ja puhtusest. Kevadise sinodi jumalateenistuse toimumispaiga vahetus oli selle hirmu äärmuslik, kuid loogiline väljendus – katse tõmmata kiiruga joon „puhta“ ja „rüvetatu“ vahele, et kaitsta sakraalset ruumi välismõjude eest.

Aga kas suletud uksed ja dialoogi vältimine on kunagi kirikut päästnud? Kui me taandame põletavad ja inimeste elu puudutavad küsimused viieteistkümne minuti pikkuseks monoloogiks ning loobume ühisest arutelust, valime me näilise rahu tegeliku hingehoidliku kohalolu asemel. Me valime institutsionaalse mugavuse. Vaimulik väärikus ei peitu probleemide olemasolu eitamises. Kristus ei tulnud maailma lukustatud uste taha peituma, vaid Ta astus keset inimlikku reaalsust – keset selle valusid ja keerukusi.

Arutelu ei pea tähendama dogmade hülgamist, vaid valmisolekut kuulata inimest seal, kus ta parajasti on – ka tema erisuses ja küsimustes. Kui me sulgeme kiriku uksed dialoogile, riskime sellega, et sulgeme need inimestele, kes seda koda kõige enam vajavad. Kirik, mis julgeb rääkida, võib kaotada hetkeks oma näilise rahu, kuid kirik, mis valib hirmu tõttu vaikimise ja teemade summutamise, riskib oma elava osaduse kaotamisega.

Tiina Janno

kolumnist