Tartu vanglas pühitseti kirik

Tavatuna jääb Eesti Vabariigi ajalukku neljapäev, 7. november, mil pühitseti esimene vanglakirik.
Vastvalminud Tartu vangla kiriku pühitsemistalitusest oli osa saama tulnud paarkümmend inimest – vaimulikke, vanglatöötajaid, vabatahtlikke töötegijaid jt. Väljast tulijad pidid pidulikule sündmusele jõudmiseks läbima hoolika kontrolli. Sisenejate isik tuvastati ja vangla territooriumil liikumiseks sai igaüks rinda sildi: külaline nr…. Valvsad pilgud ja raskesti sulguvad uksed kõnelesid selget keelt sellest, millisesse paika väljasttulnu oli jõudnud.
Soojust ja valgust täis
Kirik oma valguses ja hubasuses ületas kõik ootused. Lihtne, veidi askeetlik ruum sisendas kogu olemisega rahu ja kindlust. Pilku püüdis ukse kõrval asuv ristimisbassein. Teisel pool ust oli aga omapärane puidust trepp, mis viis üles väikesele rõdule. Päikest täis kirikusaal pani unustama kurjuse, mida kiriku ümbrusest ehk leida võiks…
Veel enne teenistuse algust toodi konvoi saatel sisse vangiriides mees, kes asus algava teenistuse laulude osa süntesaatoril saatmiseks üle vaatama. Tegu oli mehega, kes kannab pikemaajalist karistust; ta on pärit usklikust perekonnast ja tahab hakata jumalateenistustel orelimänguga kaasa teenima.
Püha sõna valguses
Peagi kõlasidki avaakordid ja ühislaulu saatel astusid sisse piiskop Einar Soone, vanglate peakaplan Igor Miller, Tartu vangla kaplanid Toomas Nigola, Hannes Heinsar ja Olavi Ilumets, Harku naistevangla kaplan Üllar Nõlv ja õigeusu kiriku preester Johannes Keskküla.
Pühakirja lugedes astusid üksteise järel altari ette vanglakiriku kolm kaplanit. Seejärel sai sõna piiskop Einar Soone. Pühitsemiskõnes kutsus ta üles mõtlema neile inimestele, kes on sattunud kuritegelikule teele, isoleeritud ühiskonnast ja kannavad karistust. Ta avaldas heameelt riigi ja kiriku vahel sõlmitud kokkulepete üle, mis muuhulgas võimaldavad ka kaplaniteenistust vanglas ning avaldas lootust, et koostöö vanglakaplanite ja teiste vanglas töötavate inimeste vahel saab olema hea ja viljakas. Ta soovis, et püha sõna ja sakramentide kaudu võiksid üksikud südamed olla avatud Jumala tõdedele ja nad saaksid osa pühitsusest ja pühast elust ning ei peaks häbenema oma sõnu ja mõtteid.
Einar Soone pühitses vangla kiriku luterliku kombe kohaselt. Pühitsemistalituse õigeusu kiriku kombel viis läbi Johannes Keskküla. Lõpupalve pidas Igor Miller. «…luba, et ma ei otsiks lohutust, vaid lohutaks ise, et ma ei otsiks mõistmist, vaid mõistaks, ei sooviks olla armastatud vaid armastaks,» kajas vaikses kirikus. Lõpulaul «Õnnista ja hoia» kõlas kindlalt ja julgelt.
Tänaseks jõudu ja lootusi homseks
Teenistuse lõppedes sai sõna tervituseks ka vangla direktor Andrus Kõre, kes avaldas rõõmu selle üle, et Tartu vanglal on ainsana Eestis oma kirik ja et kollektiivis on kolm kaplanit. Kõre soovis uutele vanglakaplanitele nende tööks pikka ja kannatlikku meelt.
Peakaplan Igor Miller leiab, et vaieldamatult on uue vangla kaplanite töötingimused väga head, ka tundub kaplanitel omavahel olema hea klapp, mis loob hea aluse töö õnnestumiseks. Ent on veel vara rääkida toimuva efektiivsusest, sest iga uue asja avamisega kaasnevad teatud kasvuraskused. Miller usub, et neistki saadakse Jumala abiga üle.
Ehk on huvitav teada sedagi, et Tartu vangla nurgakivi asub kiriku all. Kõigepealt valmis kirik, seejärel ehitati ümber vanglahooned. Peaks ehk seegi lootust lisama, et hea võidab kurja.
Meeli Pärtelpoeg