Kodumaa algab kodust ja kodustest

Vabariigi sünnipäeva 24. küünlakuu päeval tähistab perekond Toplaan nagu oma seitsme lapse hällipäevi: küpsetab kooki, veedab koos aega ning heiskab oma eramu õuele rahvussümboolikana armsa sinimustvalge.
20 aastat Saaremaal vaimulikuks olnud Anti Toplaan seab iseseisvuspäeva hommikukohvilauast tõustes sammud Kuressaare Laurentiuse kirikusse. Aastapäevajumalateenistusele järgneb kõnekoosolek Vabadussõja mälestussamba ees. On loomulik, et siingi on rahva keskel kohalik luteri vaimulik.
«Kui suuremad lapsed soovivad kaasa tulla või on neil esinemine, siis läheme linna koos. Ema jääb väiksematega koju lõunasööki valmistama,» kirjeldab õpetaja Toplaan eesseisvat. Kui pereisa suuremate lastega Kuressaarest ehk linnast koju jõuab, saab üheskoos lõunalauda istuda. Lisaks oma pereliikmetele mõeldud üheksale nõudekomplektile on tihti põhjust lauale lisatarvikud seada, sest külla jõuab mõni teretulnud inimene. Sel aastal oodatakse peretuttavaid Soomest.
«Tavaliselt olen ise külastanud neid ja sõpruskogudust Soome Vabariigi aastapäeval, aga nüüd tulevad nemad just meie tähtpäeval vastuvisiidile,» selgitab Toplaan.
Külalistega või ilma, laud on ikka pikk ja kaetud. Anti Toplaane kinnitusel ei ole kombeks midagi ekstra pidulist sellele kanda: «Ega suurt vahet tavalise ja pidupäeva vahel pole, laual on tavapärased toidud, nagu ikka siis, kui pere on koos.»  
Lisaks Kuressaarele on Anti Toplaan vaimulikuks ka Püha koguduses, kus riigipühal teenistust ei peeta. Nii jääb pärastlõuna kenasti pereringis veetmiseks. Et ka lapsed on koolist priid, on kujunenud oodatud tavaks midagi koos ette võtta, tänavu plaanitakse minna üle-eestilisele terviseradade suusapäevale.
Sport on märksõna, mis peret seob. Aktiivselt veedetud vaba aeg on ühendavaks ja tujuloovaks.
«Vahel tüütab kohe ära, kui öeldakse, et need Toplaaned muudkui suusatavad,» kaebab vanem peretütar Johanna tehtud nördimusega. Tegelikult on tal ju hea meel, et isa neid, lapsi, maast-madalast spordipisikust on nakatanud. «Me suusatame, kui on lund, ja kui pole, jookseme,» selgitab pereisa. Vaadates Toplaante pereliikmeid on hõlbus uskuda, et siin eluviis «terves kehas terve vaim» aus on – sihvakad ja siredad on kõik, kel väikelapse trullakus seljataha jäänud. Johanna ja Susanna on aastaid käinud ka tennisetrennis.
Ühendavaid märksõnu on teisigi. Näiteks muusika. Anti õppis enda sõnul laulma alles Tallinna Püha Vaimu koguduses, kus teda ristiti ja leeritati, kooris. Johanna ja Susanna on lõpetanud lastemuusikakoolis klaveri ja Lisette flöödi eriala ning Karl Jakob õpib kitarrimängu.
Külaskäigul Toplaante Kuressaare külje alla rajatud koju saab ruttu selgeks, et tegemist on kokkuhoidva ja üksteisest pidava perega. Kas teisiti olekski suurpere puhul mõeldav? Usutavasti ei pea selles ringis märksõnu tolerantsus, empaatia ja armastus lahti selgitama – nende mõte joonistub esile läbi igapäevase elutegevuse. On raske kujutada, et siin keegi jalaga maad prõmmiks ja vastu rinda lüües oma ego upitaks.
«Koju on hea tulla,» kinnitavad suuremad lapsed. «Kodus on hea olla», annab tunnistust koolieelikute kehakeel. Et see nii on, on paljuski pereema teha. Tema hoiab toidu laual ja korra majas: «Minu meelest peab olulistes küsimustes ikka valikuid tegema. Kui on pere, siis ei saa vaid oma asja ajada.»
«Raske on mõista neid, kes püüavad kodust ainult ära saada,» vahendab kevadel gümnaasiumi lõpetav Johanna eakaaslaste suhtumist. Tema on seitsmest lapsest esimene, kes tänavu kodust välja läheb. Mõtted liiguvad Tartu ülikooli poole, eriala osas tuleb veel otsustada.  
Laste kinnitusel pole ema ja isa autoritaarsed: «Kõik saavad öelda, mida mõtlevad. Pole nagu teistes peredes.» «Lapsed ei vaja käske ja keelde, vaid eeskuju,» kinnitab Eeda Toplaan. Samuti ei arva ta, et kristlikus peres sirguv laps pääseks usulise identiteedini isikliku otsimise perioodi vahele jättes. Sellist asja kandikul valmis ei pakuta.
Eeskuju najal võtavad lapsed omaks elukestvaid väärtusi. Näiteks isamaa-armastust. Toplaante peres heiskab rahvuspühal vanavanemate kingitud trikoloori pereisa Anti, teised saavad pakaselise ilma puhul aknast jälgida.
Anti Toplaan leiab, et vaimulikud on suuresti panustanud uue Eesti Vabariigi ülesehitamisse: «Seda ei ole tehtud tunnustuse või kasusaamise eesmärgil, vaid ajaloolist hetke tajudes väsimatu pühendumusega.» Tema hinnangul on kirikuõpetajatel oluline roll mitte ainult kristliku pärandi teadvustamisel, vaid eelkõige selle elavaks elamisel. Alates vaba rahvakiriku asutamisest ning läbi Eesti Vabariigi 93 eksisteerimise aasta on kirik tunnetanud vastutust seista rahva kestmise ja iseolemise eest.
Liina Raudvassar