Kirik ei pea iga mööduva tuhinaga kaasa jooksma

Regionaalminister Siim Kiisler on valitsuskabineti liige, kellega kirikuinimestel kõige sagedamini on olnud võimalik kokku puutuda, sest tema valitsemisalasse jääb kirikute ja kogudustega seotud asjade korraldamine.
Eesti Kirikule antud intervjuus oma tööperioodi lõpus ütleb minister, et kirik ei pea iga mööduva tuhinaga kaasa jooksma, küll aga peab kindlalt ja selgelt sõna võtma meie rahvast ja üksik­inimesi puudutavates küsimustes.
Olete regionaalministri ametis olnud kolm aastat. Millise hinnangu annate koostööle usuühenduste ja riigiga sellel perioodil?
Koostöö on olnud hea. Mul on isiklikult väga hea meel lähemast tutvumisest kirikujuhtidega. Piiskop Einar Soone koguduseõpetajana ning minu abielu laulatajana on olnud oluliseks persooniks juba ammu, aga peapiiskop Andres Põderi ja kantsler Urmas Viilmaga tutvusime lähemalt just minu ministriks olemise ajal.
Olen rahul, et sain oma suhtumist väljendada ka ministeeriumi tänukirjaga kantsler Viilmale. Ilmselt nende meeste eeskujust on saanud aluse ka minu arusaam ministriametist kui teenivast ametist (ld ministerio).
Vabariigi Valitsuse ja EELK ühiskomisjonis on olnud mitmeid töiseid arutelusid ja ma avaldan lootust, et see töövorm jääb püsima pikaks ajaks. Tänan kõiki komisjoni ja selle töörühmade töös osalenud inimesi konstruktiivse hoolivuse eest.
Oluliseks pean ka EKNi esindaja kaasamist Kodanikuühiskonna Sihtkapitali nõukogusse, mitme kirikliku projekti rahastamist selle kaudu ning koguduste kui kodanikuühenduste rolli teadvustamist avalikus sektoris ja kogu ühiskonnas.
Hea on märkida, et ka kõige teravamate eelarvekärbete perioodil ei lubanud ma vähendada sentigi kirikutele ja kogudustele ning nende katusorganisatsioonile Eesti Kirikute Nõukogule eraldatavat raha. Toetuse jätkumine ja kasv on lubanud ka Eesti Kirikute Nõukogul stabiilselt töötada. Üks EKNi töö oluline tähis on läinud aastal esitletud uurimus eestlaste usust ja usuelust. Aga muidugi on EKN oma unikaalses koostöövõimekuses eeskujuks paljudele sarnastele organisatsioonidele teistes riikides.
EKNi juubeliraamatu («Eesti oikumeenia lugu») ilmumine nii eesti kui ka inglise keeles aitab oluliselt kaasa Eesti oikumeenilise kogemuse tutvustamisele mujal maailmas. EKNi hariduse ümarlaua töö tulemusena on koostatud üldhariduskoolide usundiõpetuse ainekavad ja esitatud need haridusministeeriumile.
Kaplanite iga-aastane täiendusõpe on tänavu laienenud ka diakoonia arendusjuhtidele ja kirik­liku lastetöö tegijatele.
Jätkub uue perekonnaseaduse kohane täienduskoolitus kõigile abielu sõlmimise õigust omavatele vaimulikele.
Jätkuvalt on toetatud Piibli tõlkimist ja tutvustamist. Jaan Bärenson ja Tiit Salumäe, kellega kohtusin Eesti Piibliseltsis, teevad hindamatut tööd. Suur tänu!
Millised plaanid on jäänud realiseerimata?
Usundiõpetus on ikka veel de facto sisse viimata ning väikestele koolidele on ületamatu lävend usundiõpetust õppida soovivate õpilaste arvu osas. Usundiõpetus on oluline osa kodanikuharidusest ning see peab olema kättesaadav igale soovijale. Mingite kvootide seadmine pole siin õigustatud.
Loomulikult ei ole ma rahul ka sellega, et kirikule pole tagastatud veel kogu õigusvastaselt võõrandatud vara. Mitmesuguste esemete kõrval, mis paiknevad laiali muuseumides, on kõige markantsemaks ja südametunnistust kriipivaks näiteks muidugi Tallinna Niguliste kirik. See tuleb tagastada.
Pühakodade renoveerimise riiklik programm teeb mulle tõsist muret. Sellesse eraldatavate vahendite mahtu tuleb eeloleval valitsemisperioodil mitmekordistada. Kui oleksin olnud kultuuriminister, siis oleks seda ka tehtud.
Paljudes sõnavõttudes olete toonitanud kiriku(te) ja riigi ühist vastutusala ühiskonnaelu korraldamises, kuna mõlema objektiks on seesama kogukond. Milliseid konkreetseid näiteid saate tuua, millest ilmneb, et koostöö on olnud tõhus?
Kahtlemata juba nimetatud Vabariigi Valitsuse ja EELK ühiskomisjon. Viimatise ühisalgatusega panime aluse kirikute kindlustamisele. Aga ka mitmed sümpaatsed väiksemad asjad nagu EELK Tallinna Kaarli koguduse lasteaed Signe Ausi juhtimisel, Tartu katoliku kool, omavalitsustega koostöös osutatavad teenused koguduste juures (tööharjutus Valga Peetri-Luke koguduse juures, töötute klubi Tallinna Jaanis, vältimatu abi Tartu Pauluses, lastekodu Tallinna Peetelis, vanadekodu Räpina Miikaelis jpm). Vanglates, politseis ja kaitseväes töötavad kaplanid on muutunud nende struktuuride olulisteks osadeks. Tahaksin näha vaimulikku hingehoidu sisseviiduna ka haiglatesse ja hooldusasutustesse. Siin on heaks eeskujuks Tallinna diakooniahaigla.
Alanud aasta on nimetatud Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaks. Koguduslikus elus on läbi aegade suuresti panustatud vabatahtlikku töösse, palju asju tehakse igapäevaselt tööjõuga, kes oma tegevuse eest rahas mõõdetavat tasu ei küsi. Kuidas saab riik motiveerida senisest enam kodanikke vabatahtlikku töösse oma aega ja energiat panema?
Ega siin suurt kunsti pole, riik saab vabatahtlikku tegevust väärtustada, selleks soodsa keskkonna luua, aga teevad ikka inimesed ise. Me oleme välja töötanud vabatahtliku passi, mis on dokument, mille kaudu saab võimalik tööandja ettekujutuse vabatahtlikuks kandideeriva isiku senistest tegemistest.
Vabatahtlikku tööd ja selle kaudu saadavat kogemust saab arvestada ka hariduse omandamisel VÕTA süsteemi abil. Tegemist on võimalusega saada ainepunkte vabatahtliku tegevuse käigus omandatud teadmiste ja oskuste eest. Tahaksime jõuda ka selleni, et tööandjad ja vabatahtlikud sõlmiksid omavahel vabatahtliku tegevuse lepingu. See annab võimaluse kompenseerida tegevusega kaasnevaid kulutusi.
Soovitan kogudustel kaasa lüüa vabatahtliku tegevuse aasta raames toimuvatel ettevõtmistel ning teavitada avalikkust sellest, mis on teoksil kogudustes.
Kuidas kirikud saavad olla kodanikuühiskonna kujunemisel väärtuste hoidjad?
Püsides sajandite jooksul väljakujunenud traditsioonidel ning sõnastades piibellikud tõed ja väärtushinnangud tänapäeva inimesele arusaadavas ja teda isiklikult kõnetavas keeles. Kirik ei pea iga mööduva tuhinaga kaasa jooksma, küll aga peab kindlalt ja selgelt sõna võtma meie rahvast ja üksikinimesi puudutavates küsimustes.
Tallinna vaimulikud on sõna võtnud ka valimiste eel, nii eelmiste kui praeguste valimiste asjus, EELK-l on oma visioonidokument ja ajaleht, aga avalikus meedias võiks olla aktiivsem. Tõsi ta on, Pereraadio ja Raadio 7 teevad oma tööd suure entusiasmi ja väikese eelarvega, aga ma arvan, et vaimulike hulgast võiks kujuneda arvamusliidreid ka riiklikes päevalehtedes ning riigiraadios ja televisioonis sõna võttes.
Inimesed lahkuvad maapiirkonnast, otsides linnas tööd ja eluaset. Mil viisil on riik reageerinud või sekkunud probleemile lahendust otsides?
Riik saab eelkõige sekkuda regionaalaren­gus­se, hoides elukeskkonna elamisväärsena. Lasteaiad, koolid ja kutsekoolid, teed, bussi­liinid, elektriliinid, kaevud, internet, kohalikud algatused, turismiobjektid ja ettevõtted ning palju muud – need on asjad, mida riik on toetanud ja toetab ka tulevikus.
Viimasel kolmel aastal on rakendunud kõigi aegade suurim regionaalinvesteeringute programm. Siiski on võtmeküsimuseks töökohad. Kui ettevõtjad soovivad töökohti luua eelkõige Tallinnas ja Tallinna ümbruses, siis ei ole riigil seda valikut kerge suunata. Siin on paljuski küsimus kohaliku võimu ehk kohaliku omavalitsuse suutlikkuses olla ettevõtjatele partneriks ja teha oma piirkond huvitavaks.
Kahjuks on meie omavalitsused väga väikesed ja neil pole selleks piisavalt suutlikkust. Seetõttu pole ma sugugi nõus peaminister Andrus Ansipiga, kes väidab, et omavalitsustega on kõik korras ja haldusreform pole vajalik. On küll. Enne me oma maaelu ja regionaalset ettevõtlust kivi tagant välja ei saa.
Vabariigi aastapäeva eel 2010. aastal kinnitasite meie lehes, et suurim, mida kodanik oma isamaa hüvanguks saab teha, on tuua oma perre juurde laps, luues talle turvaline ning kõlbeline kasvukeskkond. Lõppeva aasta statistika näitab positiivset iivet. Kas Eestis on lapsel turvaline kasvada?
Kindlasti. Lapse turvalisus sõltub eelkõige pere turvalisusest. Eesti turvavõrgustikud on olemas ja paremad kui paljudes teistes riikides. Näiteks USAs, kus töökaotusega kaob ka pere ravikindlustus ning aastapikkusest ja isegi pikemast vanemahüvitisest ja töötukindlustusest pole mõtet isegi unistada.
Me võime taas vaadata optimismiga tulevikku ja suurem osa eesti inimestest seda ka teeb. Kui nüüd tagasi vaadata, siis kriisi vältimiseks oleks tulnud teha jõulisi otsuseid juba varem, nagu IRL nii opositsioonis kui valitsuses olles nõudis, kuid kahjuks arvasid juhterakonnad teisiti.
Peame oluliseks, et lapse kasvatamist väärtustatakse enam  ja et lapsi oleks rohkem, selleks oleme välja pakkunud emapensioni. Samuti annab noortele kindlama tuleviku see, kui kõrgharidus on tasuta ja sõltub iseenda pingutustest, mitte pere rahakotist.
Liina Raudvassar

Regionaalminister
Juhib siseministeeriumi struktuuriüksusi, mis tegelevad kohaliku omavalitsuse arendamisega, regionaalhalduse ning regionaalarengu kavandamise ja koordineerimisega,
ruumilise planeerimise alase tegevuse üleriigilise korraldamise ja järelevalvega,
perekonnaseisualaste küsimustega,
kirikute ja kogudustega seotud asjade korraldamisega.
Siim Kiisler on selles ametis olnud alates 22.01.2008.