Peterburi eestlaste lood on kaante vahele saanud
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 23. veebruar 2011 Nr 9/10 /
Äsja jõudis trükikojast poelettidele kaunis kujunduses ohtrate fotodega raamat «Peterburi eestlaste lood».
Kaante vahele on kogutud suurlinnas elava või elanud 30 eestlase eluloolised seigad, mida kümmekonna aasta eest tähendas üles sotsioloogiliste uuringute tarvis peterburlane Liina Rootalu ja mõne aasta eest keeleuurimusliku töö jaoks tartlane Lea Jürgenstein. Kauni raamatu kujundas Anneli Akinde.
Raamat on pühendatud «nende julgete esivanemate mälestusele, kes raskete aegade kiuste eestlust hoidsid, ja praegustele entusiastlikele rahvuskaaslastele, kes seal suure armastusega eesti kultuuri tutvustavad».
Esmapilgul hakkab silma, et suurem osa jutte on üles kirjutatud naistelt. Kas selles ka muid põhjusi on, aga raamatu viimases loos ütleb Veronika, et «naised on Peterburi eestlaskonna tuumik. Meie naised on päris tugeva iseloomuga, aga ka oma peres tähtsad ja austatud inimesed» (lk 275).
Veronika ütleb, et 2002. a rahvaloenduse andmeil elas Peterburis 2266 ja Leningradi oblastis 1409 eestlast, eesti keele kõnelejaid oli rohkemgi. Võrreldes 19. saj lõpu ja 20. saj algusega, kui suurlinna ja selle ümbrusesse läks parema elu lootuses kümneid tuhandeid eestlasi, on arv muidugi väike, kuid tänases kontekstis elab seal siiski rohkem kui pool Elva linna jagu rahvast.
Need naised – Olga, Linda, Aino jt –, aga ka intervjuu andnud viis meest annavad oma jutustustega ülevaate umbes sajandipikkusest elust võõras keskkonnas: talude ostmisest ja ka äravõtmisest, kulakuks tembeldamise hirmuaastatest, sõjaaegsest blokaadist, rahvusliku eneseteadvuse uuest tõusust, mis seotud eesti seltsi tegevusega.
Palju on juttu õpingutest, milleks Peterburi pakkus ohtralt võimalusi, ka püüdest säilitada ja õpetada oma lastele eesti keelt. Sellegi kohta võiks öelda Leonida sõnadega: «Eestlane on töökas nagu sipelgas.»
Kuigi sageli küsivad raamatu tegelased endalt, kes nad õigupoolest on, kas eestlased või venelased, jõuavad nad alati tõdemuseni, et eestlased, Peterburi eestlased.
«Vene kultuur on mõjutanud enamikku Peterburi eestlastest alates kultuurilaenudest keelelise assimilatsiooni pinnal kuni täieliku lahustumiseni vene elanikkonnas. Protsess toimus pika aja jooksul /…/ Kõige tähtsam on aga kodu: kui rahvuslik identiteet ja emakeel omandatakse lapsepõlvekodus, siis on loomulik olla eestlane,» kirjutab kokkuvõtteks autor Liina Rootalu.
Raamat on neile ilus kingitus mälestuseks sealse kultuurikantsi, Jaani kiriku taasavamise puhul.
Rita Puidet
