Vanast pastoraadist õhkub möödaniku hõngu

Viru-Nigula kiriku juurest läbi pargi paistab kätte esinduslik ja omal moel ainulaadne hoone – kohalik muuseum, mis mitu sajandit pakkus peavarju siin teeninud kirikuõpetajatele. Hoone on põlistatud meie kultuurilukku ennekõike tänu siin «elanud ja rabelenud sada aastat enne oma õiget aega» – nagu on kirjutanud Jaan Kross – praostile, keeleteadlasele, ajakirjanikule Otto Wilhelm Masingule.
«Kuigi minul Viru-Nigulas ametiasjus kõigiti hästi läks, olid perekondlikud õnnetused seda tihkemalt meie maja peal. Nagu need mullakarva pilved, mida loodetuul teinekord sügiseti mere poolt üle Nigula väljade ajas,» mõtiskleb pooleldi maa-, pooleldi saksatõugu pastorihärra Masing, kes ihaldas seesinase rahva püsimajäämist nõnda kõigest hingest, nagu ripuks tema õndsakssaamine sellest ära, on kujutanud Jaan Kross haritud suguvenda raamatus «Taevakivi».
Aabits sai tuleroaks 
Peab muidugi kogu oma kujutlusvõime ja muuseumikogemuse appi võtma, et kujutada ümbrust ja elu aastal 1795, kui Viru-Nigulasse saabus teenima Halle ülikoolis teoloogiat õppinud ja saksa, eesti, kreeka, itaalia, prantsuse, vene ning ladina keelt osanud ja maarahva hariduse eest võidelnud Otto Wilhelm Masing (1763–1832).
Kuigi andmeid Masingu elust Lüganusel ja Viru-Nigulas on vähe, teatakse, et siin põletas ta ära 300 eksemplari oma aabitsast, mis maarahva keele halva tundmise tõttu tunnustust ei leidnud.
Viru-Nigulas abiellus Masing 1796 Tartu raehärra tütre Dorothea Amalia Ehlertziga, siin sündisid talle kaks või kolm poega, siin elas oma viimased eluaastad Otto Wilhelmi vaimuhaigeks jäänud isa Kristian Masick, Lohusuu koguduse köster. Siin tõi abikaasa Dorothea ilmale ka viis tütart. Paraku ta suri nagu ka tütar Sophia ja pojad.
Siia saabus 19. sajandi algul lapsehoidjaks itaalia päritolu Caroline Piccaluga, sünnilt markiis, kellest hiljem sai pastor Masingu abikaasa.
1818, juba Äksis, kirjutas Masing: «Ma elasin Viru-Nigulas väga õnnelikult ja minu elujärg selles kihelkonnas oli niisugune, millega pastorid harva võivad kiidelda.» 
Lahke pererahvas on alati ootel
Rikkuse maiku on pastoraadis selgelt tunda. On ju tegemist ikkagi endise mõisaga, mida külastasin enne jõule ja juhtumisi hetkel, kui seal tegi külalistele ekskursiooni Viru-Nigula vallavanem Ervins Veitsurs. Ja muuseumi juhataja Eha Piirsalu, kelle eluruumid on samas hoones, oli Eesti Kiriku ajakirjaniku tulekuks muidu talvel suletud muuseumis ahju tule teinud ja suurde sinisesse saali sooja õhu sisse saanud.
Omal ajal koguneti pärast jumalateenistust siia kohvile, enamasti ikka saksem rahvas. Aga probleeme rahaga oli ka vanasti. Veitsurs ütles, osutades pastorite portreedele seintel, et Fromhold Hunnius (1836–1903) mängis koguduse raha maha ja poos end seepärast siia majja üles.    
Aga teeninud on Viru-Nigulas kogudust näiteks praost Gustav Hasselblatt (aastatel 1815–1863), lühikest aega peapiiskop Andres Põder, kel omal ajal oli õnnestunud hankida muusikali «Jeesus Kristus Superstaar» plaat, mida siis ka praegune vallavanem kirikus kuulamas käis.
See kõik on juba uuemal ajal, nagu seegi, et vallavanem samas majas sündinud on – pärast sõda, mil siin asus haigla. Maja on kasutatud ka kooli internaadina. Kuigi koguduse omanduses, haldab praegu hoonet vald ning tasuks hoolitseb koguduse õpetaja- ja leerimaja kütte eest.
Vahepeal toimusid siin Virumaa Muuseumide eestvõttel kohvilauaga külalisõhtud, esinejatest meenub Ene Ergma, David Vseviov, Aleksei Turovski, kuid mida rohkem oli kuulajaid, seda suurem oli valla rahaline väljaminek. Annetuskarp kohvi eest jäi ikka tühjaks. Nii jäid need külalisõhtud ära.
Korrapäratu planeeringuga, 14.–15. sajandist pärit mantelkorstnaga põnev maja ootab kevadest taas külalisi ja igal juhul soovitan Viru-Nigulasse külla minna. 
Segadust dokumentidega
Veel teinegi ajalooline hoone külas, kui mitte arvestada kirikut ja Maarja kabelit, on muinsuskaitsealune leerimaja, ehitatud 19. sajandi II poolel. Seal paikneb koguduse kantselei, majas olevas väikeses korteris elab kogudust teeninud diakoni Heinar Roosimäe (1. veebruarist teenib kogudust diakon Ahti Bachblum) sõnul praegu üks vanaproua.
Reaalselt kasutab maja kogudus, kuid aja jooksul on osa dokumente kadunud ja lõplikult pole hoone kuuluvus selge. Roosimäe sõnul on konsistoorium ja vald omavahel asja arutanud, kuid otsus veel puudub.
Kuna ka leerimaja on üsna suur, on mõeldud asutada sinna hooldekodu, et leida majale sobiv kasutus. Kogudusele kuulub veel 1980ndate alguses ehitatud õpetajamaja, mille esimeseks elanikuks oli 1982. aastal kogudust teenima tulnud õpetaja Jaan Jaani. Praegu üürib seda üks noor pere.
Viru-Nigula kirik ja kirikla on näinud mitmesuguseid päevi: 1657 tuli «Mosku Wene rahvas ja tegi maa lagedaks», üle käis ka katk, kuid kirikumõis ehitati uuesti üles. Masingu õpetajaks tuleku ajaks ehitasid vanale kohale uue pastoraadihoone nelja ümbruskonna mõisa ehitusmehed, millest tuleneb ka hoone korrapäratu planeering. Kompleksi kuulusid veel saun, karjalaut, suur ja väike ait. Võib-olla veel midagi. On, mille poole vaadata ja püüelda.
Elamispaika on ka praegu õpetajale pakkuda, oleks vaid oma õpetajat.
Rita Puidet
SAMAL TEEMAL: Valga pastoraadis on rahvarohke (26/27, 17.06.2009); Torma pastoraadi ajalooratas veereb kolmandat sajandit (38/39, 14.10.2009); Otepää pastoraat on ümberkujunduse ootel (50, 16.12.2009);Viis sajandit samal kohal (4, 27.01.2010); Pastoraadist kulgeb tee läbi pargi kirikusse (26, 09.06.2010); Kursis hoitakse kurss ajaloo säilimisel (42, 20.10.2010).

Otto Wilhelm Masing
Sündinud Lohusuus 08.11.1763, surnud 15.03.1832 Äksis
Teeninud aastast 1788 Lüganuse, 1795 Viru-Nigula ja 1815 Äksi kogudust, olnud 1818 Liivimaa ülemkonsistooriumi assessor,          1821. aastast Tartu praost
Avaldanud 1795 «ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele»; 1824–26 «Tallorahva Kulutaja»; 1821–23, 1825 «Marahva Näddala-Leht»; 1818 «Pühhapäeva Wahhe-luggemised»; säilinud on proovivihik eesti-saksa sõnaraamatust

Viru-Nigula koguduse õpetajaid
1795–1815 Otto Wilhelm Masing
1815–1863 praost Gustav Hasselblatt
1864–1903 praost Fromhold Hunnius
1903–1919 Max Krause
1919–1945 Aleksander Alver
1976–1979 Andres Põder