Avasüli Ameerikas, 2.

Paljud eestlased on võõrsilt tagasi tulnud ja leiavad siinelamisest
palju rõõmu. Lisaks toob iga suvi sadu eestlasi külastama kodumaad; kes
elab siin kevadest sügiseni, kes vaid ühe kuu. Tuleku põhjuseks ei ole
alati sugulaste ja sõpradega kohtumine või oma kinnisvarale
heaperemeheliku pilgu heitmine.

Silvi Valge on pärast pensionile jäämist leidnud endale uue
harrastuse: maalimise. Ja nagu pildilt näha, tuleb see tal päris hästi
välja. Foto: Sirje Semm

(Algus EK nr 31, 3.8.)

Paljud eestlased on võõrsilt tagasi tulnud ja leiavad siinelamisest
palju rõõmu. Lisaks toob iga suvi sadu eestlasi külastama kodumaad; kes
elab siin kevadest sügiseni, kes vaid ühe kuu. Tuleku põhjuseks ei ole
alati sugulaste ja sõpradega kohtumine või oma kinnisvarale
heaperemeheliku pilgu heitmine.  
Washingtoni koguduse organist Silvi Valge saabus Eestisse, et sängitada
Vigala kalmistul kodumulda oma abikaasa Madis Valge põrm.
Matusetalituse toimetasid 6. augustil Washingtoni koguduse õpetaja
Heino Nurk ja Vigala koguduse õpetaja Kristiina Jõgi.
Silvi Valge on igal aastal käinud Eestis. Viimati olid nad koos
abikaasaga siin eelmisel suvel, käisid laulupeol ja Riias ESTO-l.
Tallinnas Madise tervis halvenes, ta oli sunnitud enneaegselt tagasi
pöörduma Ameerika Ühendriikidesse. Sügisel Madis suri…
Eestlaseks jäänud
«1979. aastal tulin Eestisse esimest korda. Ma kohutavalt kartsin, sest
venelased olid veel sees,» tunnistab Silvi, kes on märganud ka seda,
kui kiire areng on olnud Eestimaal. «Iga kord olen vaadanud, et asi on
palju parem,» ütleb ta, kuid möönab, et  maal, nagu kasvõi 
Vigalas, kus on olnud tema mehe sünnikoht, on elu seisma jäänud. «Kõik
on nii, nagu ikka on olnud. Linnas on hoopis teisiti.»  Silvi
käib  Eestis olles meelsasti kirikus. «Kui ma lähen Eestis
kirikusse, siis seal on selline vaikus ja rahu, Ameerikas tuuakse
kitarrid ja müra kirikusse.»
Silvi Valge on jaganud tuhandete eestlaste saatust ja ellusuhtumist.
Kuigi lapsena võõrsil elu alustanud, hariduse omandanud, töötanud ja
pere loonud, ei tule tal mõttessegi end ameeriklaseks pidada. «Kui
keegi minult küsib, ütlen alati, et olen eestlane.»
Toeks tema kasvamisel olid samaealised noored, ühine seltsitegevus ja
eestikeelne täienduskool ning üsna sagedased eestlaste kokkutulekud.
«Meie olime täiesti võõral maal, ei saanud arugi, mis siin lahti on.
Alguses olime kõik eraldi, aga kohe katsusime koondada end. Minu
vanemad otsisid oma sõpru Eesti ajast ja tegid mistahes tööd, et ära
elada.»
Musikaalne pere
Silvi ja tema õde Carmen elasid ja kasvasid musikaalses keskkonnas.
Nende isa August Nieländer, Peterburi Konservatooriumi diplomiga
muusik, oli Tartu esimese muusikakooli asutaja ja direktor.
Silvi kinkis mulle oma kodus Silver Springis oma isa poolt kõrges
vanuses ülestähendatud mälestused, mis 1982. aastal Stockholmis
raamatuna «Taktikepi ja relvaga» välja anti.
Sealt lugesin, kuidas endine keiserliku ihukaitseväepolgu kapellmeister
Nieländer 1918. aasta jaanuaris Eestisse naasis ja end Eesti
Sõjaväelaste Ülemkomitee käsutusse andis ning soomusautode kolonni
ülemana Vabadussõja kaasa tegi.
1919. aastal asutas August Nieländer Tartu esimese muusikakooli, mis
enne likvideerimist 1927. aastal kandis Tartu Konservatooriumi nime.
Alles 9 kuud hiljem loodi muusikakool  pealinna Tallinna ja teine
muusikakool Helikunsti Seltsi algatusel Tartusse.
1944. aastal Triigi sadamast alanud põgeniketeekond viis pere läbi
Saksamaa laagrite 1949. aastal üle Atlandi ookeani. Mälestusteraamatus
on read: «Ameerika pinnale astudes võisime kohe tervitada ka oma
vastuvõtjaid, mitmesuguste organisatsioonide esindajaid. Nende hulgas
oli ka eesti praost A. Hinno, kes saabunuile võileibu jagas ja piima
pakkus. Pisut hiljem sõidutati meid ühte hotelli, kus saime esialgseks
peatuskohaks toa kümnendale korrusele.»
Elu uuel maal
Silvi oli 8aastane, kui lahkus Eestist, ja 13, kui saabus Ameerikasse.
Siin jätkas ta oma kooliteed, lõpetas Marylandi ülikooli algklasside
muusikaõpetajana, millega teenis õpetaja rasket leiba 40 aastat. Tema
tööks oli Ameerika luterliku kiriku kooli lasteaia osas lastele
pillimängu ja laulmist õpetada.
Aktiivselt tegev on ta olnud ka eesti elu edendamisel ning hoidnud
kohalikul muusikaelul hinge sees. Silvi on olnud klaverisaatjaks
segakooril ja meeskooril ning õpetanud eesti keelt Baltimore ja
Washingtoni eesti koolis.
1961. aastast on Silvi teeninud organistina Washingtoni kogudust jumalateenistustel.
Silvi kuulub korporatsiooni Filiae Patriae. Kuigi muusika on olnud
Silvi lahutamatu kaaslane, on ta oma saavutustest kõneldes
tagasihoidlik. Ütleb ta, et tema arhitektist Eesti Üliõpilaste Seltsi
kuulunud abikaasa Madis oli seltskonna hing ja suur laulumees. Perekond
Valge kodu on alati olnud külalislahke võõrustaja kodumaalt tulnutele.
Nende juures on peatunud mitmed Eesti poliitikud ja ka mõlemad
presidendid.
Eestlaste tulevik
Kogu Ameerikas elamise aja on Silvi tähtsaks pidanud eesti seltskonda,
kuigi tal on ka  ameeriklastest sõpru, kellega ta on pikka aega
koos töötanud.
Eestlaste tulevik Ameerikas on tema meelest kaunis kurb. «Eestis jäävad
eestlased alles, aga siin me kaome, arvabSilvi.
«Meie generatsioon töötas kogu aeg eestluse kallal, aga meie
lastest paljud on segaabieludes. Minu lapsed rääkisid väga hästi eesti
keelt, aga tütrel on indoneesia päritolu mees, kodus räägib ta kogu aeg
inglise keelt. Lapselapsega katsun ma eesti keeles rääkida.»
Silvi leiab, et praegu Ameerikasse tulevad eestlased on juba
maailmakodanikud. «Nende jaoks ei ole eestluse hoidmine prioriteet.»
(Järgneb.)