Lohutuseks lootusetuses

Udune hämar õhtu. Kergeid lumehelbeid keerleb õhus. Need on nii kerged, et raske on maanduda. Nad liiguvad kord alla-, siis jälle ülespoole, kuni põrkuvad lõpuks millegi vastu ja haihtuvad. Nii haprad, nii õrnad nagu inimese elu siin maailmas.
Ümisen endamisi palveosaduses äsja lauldud laulu: «Palume sind, oo Kristus, me valgus, keela me sees pimedusel kõnelda…»
Jõuan bussipeatusse ja jään ootama. Peagi märkan, et oodatav buss sõidab hoopiski vastupidises suunas. Küllap teeolude tõttu on ta nii palju graafikust maha jäänud. Lumi on äärelinna tänavad kohati nii kitsaks teinud, et säilinud on vaid üks sõidurida.
Astun edasi. Jõuan järgmisse peatusse, kus istub keegi lapseohtu noor mees. Tema ootab samuti bussi. Minu saabudes esitab ta mulle mõned küsimused, millest järeldan, et ta pole päris kaine. Selgub seegi, et tema ei oota sama bussi, mida mina.
Noormees on jutukas. Kuulan ära tema pihtimuse ning saan teada, et tema sõber kadus ära. Kaks nädalat juba olevat kadunud. Ja et nüüd ei ole tal kedagi. Noormehe süngetes värvides mõttekäik annab alust arvata, et ta on enesehaletsuse, üksilduse ja lootusetuse sasipuntras kinni ega oska välja rabelda. Ta joob, et edasi elada (tema põhjendus).
Küsin, kuhu sõber siis jäi. Aga tema ei tea. Läks, koju enam ei tulnud. Usutlen, kas ema ja isa ikka on. Aga polevat ka neid. Isa olevat teadupärast kusagil olemas, aga temast pole tal sooja ega külma. Ema ei ole ta näinudki. Vanaema oli olnud mingi aja tema elus küll olemas, siis oli toogi surnud.
Pikk vaikuse paus. Seejärel avaldan kaastunnet ja tunnen huvi, kus ta elab, kust süüa saab. Noore mehe olek justkui kaineneb ning ta tunnistab, et elab sõbra juures. Käisid katuseid lumest rookimas, teenisid hästi, aga sõber on kadunud.
Tema mõttekäik jätkub endiselt süngetes toonides. Ma ei oska teda lohutada, mõtlen vaid endamisi: nii noor alles ja nii valutav hing!
Mees võtab kotist õllepudeli ja hakkab sellelt korki keerama. Tunnen, et nüüd on minu kord. Sekkun otsustavalt: «Armas inimene! Kõige raskem on võita iseennast. Kui suudad, siis keera kork peale ja pane see pudel kotti tagasi. Kas suudad iseend võita? Õlu on hingevaenlase väljamõeldis, mis väga paljusid januseid oma võrku meelitab.
Oleks see vaid janukustutav jook. Aga ei ole. Sellesse on lisatud see nn tõrvatilk, mis inimese organismi mürgitab, sellest tekib sõltuvus. Kui suudad, pane tagasi.»
Ta vaatab mulle sügavalt silma, paneb pudeli pingile, langeb põlvili ja suudleb mu kätt. Siis järgneb midagi veel ootamatumat. Ta hakkab nutma.
Olen rabatud. Palun tal tõusta ja mitte mind tänada. Läbi nuuksete tulevad kuuldavale üksikud sõnad. Saan teada, et keegi pole teda kunagi armastanud, keegi pole õpetanud, kõigil on ükskõik, kas ta elab või sureb, et ta on pidanud kogu aeg põgenema ja põgeneb siiamaani.
Ta tõuseb, võtab taskust suitsu ja tikud ning tahab sigaretti süüdata. Sekkun taas emalikult: «Ma ei mõista su olukorda küll täiesti, kuid seda tean kindlasti, et Jumal armastab sind! Ei alkohol ega ka suits aita meid. Need on, mis inimest hävitavad. Jumal tahab, et meil oleks elu ja et oleksime terved.»
Noormees paneb suitsu taskusse ja langeb taas põlvili. Ta nutab. Ma ei tea, kas enesehaletsusest või on siin midagi enamat. Ühes olen aga kindel, et see, mis toimub, pole juhuslik.
Siis tuleb buss. Mina lahkun. Soovitan, et ta jätaks selle pudeli ega võtakski kiusatust endaga kaasa. Hüüan: «Ja pea meeles, Jumal armastab sind!» Bussi uksed sulguvad. Olen soojas valges bussis, mis mind koju toob. Tema jäi hämarasse õhtusse oma bussi ja avatud südamega inimese ööd ootama.
Kodus omaette mõtiskledes meenub mulle Hando Runneli luuletus:
Äkki ma kiirgan headust mitu ja mitu kvanti.
Imestan ise, mis ajast mulle see vägi anti.
Kust on pärit see aare, mida nüüd heldelt jagan?
Ilmselt on olnud side kellegi elavaga,
kellel on võimsad varud headust hinge taga…  
Liive Koppel