Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kui ma ka teed ei tea

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Uudised / Number:  /

Laulu lugu

«Kiriku laulu- ja palveraamatus» on laul number 165 «Kui ma ka teed ei tea» paigutatud rubriigi «Pühakutepäev» alla.

Kõnealune laul on seotud märterlusega ning selle juurde kuulub lugu Anna Margreth Cecil Erika Marion von Klotist, kes on sündinud 30. märtsil 1897.
Esimese maailmasõja tõttu polnud tal võimalik Saksamaale sõita, seepärast jäi Marion von Klot Riiga, kus ta tegutses Jakobi kirikukoori juures. Ta õpetas koori abiga kogudusele selgeks laulu «Weiss ich den Weg auch nicht» sõnad koos ühe inglise kirikuviisiga.
1919. aastal võtsid kommunistid ta koos ema ja vanaemaga kinni ning neid hoiti Riia keskvanglas. Marion von Klot laulis õhtuti oma kaasvangidele troostiks laulu «Weiss ich den Weg auch nicht». 22. mail 1919 lasid kommunistid ta koos kaasvangidega, nende seas kirikuõpetajad ja aadlikud, maha.
Eestikeelsed sõnad laulule «Weiss ich den Weg auch nicht» ilmusid Arnold Habichti tõlkes kogumikus «Vaimulikud laulud I» (1923). Laul on ka järgnevas kogumikus «Vaimulikud laulud II» (1934) numbriga 263 surma-, matmis- ja surnuaialaulude all. Viis ilmub Punscheli «Laulu-viiside-raamatu» IV lisas «Viisid ‘vaimulikkude laulude’ juure aastast 1923» numbriga 125 (hiljem Punscheli lisa 125).
Juurde on märgitud «inglise kirikuviis». Seda viisi kannab edasi kogumik «Koraaliviiside kogu» (Geislingen, 1948), number 138. «Kiriku laulu- ja palveraamatus» (1991) ilmub laulu viis ja sõnad number 165 all ning viisi kohta on siis veel märgitud «inglise kirikuviis».
Saksa lauluraamatu «Evangelisches Gesangbuch Ausgabe für die Evangelisch-Lutherischen Kirchen in Niedersachsen und für die Bremische Evange­lische Kirche» (1994) number 591 abil saame teada, et viisi looja on John Bacchus Dykes. Laul «Kui ma ka teed ei tea» ei ilmu kõigis Saksamaa evangeelsetes lauluraamatutes ning erinevates väljaannetes on see eri numbri all. Kõnealune laul ei kuulu evangeelsete maakirikute ühise ehk põhiosa «Stamteili» alla.
Raamatus «Evangelisches Kirchengesangbuch Ausgabe für die Landeskirchen Rheinland, Westfalen und Lippe» (1982) on laulu number 528 ja «Evangelisches Kirchengesangbuch Ausgabe für Evangelische Landeskirche in Württemberg» (1953) toob laulu ära number 562 all, kuid laulule on antud teine viis, mis pole Eestis tuntud, ja selle on loonud organist Hiltrud (nee Schaale) Pet­zoldi (sündinud 12. veebruaril 1914) 1941/42. aastal. Sellele viisile on orelipalad ja kooriseaded loonud tema abikaasa kirikumuusik Johannes Petzoldi (12.10.1912–19.05.1985).
Viisi looja John Bacchus Dykes on sündinud 10. märtsil 1823 Kingston-upon-Hullis ja surnud 22. jaanuaril 1876 Ticehurstis (Sussex). Ta ordineeriti vaimulikuks aastal 1847. Noorena õppis Dykes orelimängu ja oli tegev abiorganistina oma vanaisa kirikus, õpingute ajal oli ta Cambridge’i üllikooli muusikaseltsi asutaja ja president. Dykes oli ka aastaid Durhami katedraalis muusikalise elu korraldaja, pidades eeslaulja ametit.
Lisaks jutlustele ja traktaatidele on tuntud ka Dykesi vaimulikud lauluviisid, mida ta on loonud üle 300. Üks tema tuntumaid viise on «Nicea», KLPR nr 142 «Püha, püha, püha oled, meie Looja.» Tema viis laulule «Kui ma ka teed ei tea» on tulnud eestikeelsete kirikulaulude hulka saksakeelse lauluvara tõlkimise kaudu.
Ingliskeelsetes lauluraamatutes, näiteks «Service Book and Hymnal» (nr 489) on viisi nimi «Pax Dei» ja silpide mõõt (jambiline) 10 10, 10 10. Dykesi viisi ingliskeelsed sõnad «O God, I love thee» on ladinakeelse hümni «O Deus ego amo te, Nam prior tu amasti me» tõlge. Kuigi Dykesi viisid on olnud väga populaarsed Inglismaa lauluraamatute traditsioonis, eriti kogumikus «Hymns Ancient and Modern», on need 21. sajandi lauluraamatutes tagaplaanile jäänud.
Sõnade autor on Hedwig von Redern, sündinud 23. aprillil 1866 Berliinis ja surnud 22. veebruaril 1935 Berliinis. (Surma-aasta KLPRis – 1936, mis nüüdse aja informatsiooni põhjal pole õige, on siiski ka leida mitmes Saksamaal välja antud lauluraamatus.) Berliinis oli Hedwig von Redern abiks pühapäevakooli töös õpetaja Andreas Bernstorffsi juhendamisel. Ta oli tegev ka haigla juures.
Ta oli 1900. aastal Naistemisjoni palveseltsi «Gebetsbundes der Frauenmission» kaasasutaja. Pärast ema surma 1924. aastal elas Hedwig von Redern vahepeal oma venna juures Preisimaal Gumbinennis, aga 1928. aastal tuli ta tagasi Berliini. Oma luuletuste ja laulude inspiratsiooniks peab ta Elias Schrenki jutlusi. Sõnad kolmesalmilisele laulule «Weiss ich den Weg auch nicht» on loodud 1901. aastal.
Sõnade tõlke on teinud Arnold Viktor August Habicht, kes sündis 29. mail 1878 Pärnumaal Toris ja suri 26. märtsil 1964 Saksamaal Bad Segebergis. Ta ordineeriti 30. septembril 1907 Riia Jakobi kirikus Tartu Maarja koguduse abiõpetajaks ning teenis seal 1907–1908.
Aastatel 1908–1910 oli ta Kihelkonna, 1910–1933 Tartu Pauluse koguduse õpetaja. Koos perekonnaga Saksamaale asunud, oli 1933–1945 Stettini Jakobi koguduse õpetaja. Aastatel 1945–1960 oli Habicht haigla­kaplan Bad Segebergis ning seal ta ka aastal 1964 suri.
Gustav Piir