Ebaõiglust ei päästetud

Tol 1991. aasta suvel käisime koos Heino ja Volliga värskete tuttavate pool Soomes Kannuses. Sõitsime Žiguliga üle Nuijamaa, tagasi aga Vaalimaa kaudu.
Olime Kesk-Soomes nädalase tööotsa ühe noore taluniku man leidnud ning selle tasu eest ostsin taluniku naabri vana, kuid sõidukorras Fiati, esimese omasoetatu. Imestan, kui lihtsalt me läbi Leningradi tagasi vurasime. Sellepärast, mõistan nüüd, et toona oli ikka hästi hõre liiklus küll.
Jõudsime läbi Pihkva Luhamaa alla, kuid seal ei tahtnud Vene piirivalve meid Eestisse lasta. Et kui läksime Narva kaudu, pöördugu me sealtkaudu ka tagasi! Kui Eesti, Läti ja Leedu oma piiripunktid paika panid, tegi seda ju kohe ka Vene, õigemini SSSRi-nimeline riik.
Luhamaa piiripunkti ja tollipunkti soojakute plekist seintes nägime automaadivalangu jälgi. Tuntud Vene TV-mees, impeeriumimeelne Nevzorov oli koos ühe seltskonnaga Riia poole liikuda tahtnud.
Paasapühad Obinitsas
Ei teadnud me siis, et kolme nädala pärast elu vägagi pinevaks kistakse. 19. augusti hommikul sättisid kõik, kellel Obinitsa kalmistul omaste haudu, kirikusse minema – iga-aastasele paasapühale Obinitsas Issanda Muutmise kirikus. Paasa ei tähenda meie kõnepruugis mitte pashat ehk lihavõtteid, vaid see on mugand sõnast spas – päästmine. Päästmisega oli tegu, nagu peagi mõistsime, ka impeeriumi poliitikas: kes tahtis päästa NSV Liitu, kes aga päästa iseseisvust.
Pärast jumalateenistust tulime perega omaste kalmudele, tõime autost reisikoti, laotasime ühele kääbastest valge laudlina ja ladusime sellele mälestussuupisted. Alates munadest ja lõpetades õuntega – paasapüha on ju ka õuntepüha, nüüdsest kõlbavad ubinad juba süüa.
Ning siis läks teade suust suhu – üks sugulane oli autoraadiost kuulnud –, et Moskvas on eriolukord, Gorbatšov haige või kuhugi kinni pandud. Õhtupoolikul kuulasin juba ise raadiot. Nii mind kui mu tuttavaid haaras ärevus: kui riigipöörajad võidavad, siis jääb vaid mälestus Gorbatšovi avalikustamisest ning Eesti Ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsioonist. Oma lipud peame siis niikuinii jälle kapisügavusse peitma.
Valgjärve mast oli kaitstud
Olin rajoonilehest läinud toonasesse hästi vabameelse lehe Lõunakaar toimetusse. 20. augusti hommikul kuulsime, et Pihkvast liiguvad tankid või soomustransportöörid Võru ja Tartu kaudu Tallinna poole. Koos teise ajakirjaniku, Eesti Raadio korrespondendi Georg Pelisaarega sõitsime Valgjärvele vaatama, kuidas on olukord raadiomasti ümber. Georg pidi Kagu-Eesti olukorrast ülevaate andma Eesti Raadiosse.
Savernas seisis tee veeres rikkis soomusmasin. Valgjärve masti manu viivale teele oli toodud paneele ja suuri kive, et masinad masti lähedale ei pääseks. Õnneks ei aimanud NSV Liitu päästma saadetud sõjaväelased raadiosaatja ja masti tähtsust.
Vaevalt teadsid nad sedagi, et toonases Põlva rajooniski oli mitu hääd raadio­amatööri, kes Eesti olukorrast pidevalt välismaailmale teada andsid.
Noil päevil hoidsid kõik ajakirjanikud silmad ja kõrvad valla, et rahvast informeerida. Kõik toonased teated olid ärevad, kuid ootuspäraselt optimistlikud. Issandamuutmise ja Kristuse päästmise päeval – paasapäeval – ei päästetud ebaõiglust.
Ilmar Vananurm