Tallinna Jaani kirik oli 16. aprillist 4. juunini kahe oreliga. Pühapäeval saadeti vana orel Saksamaale «noorenduskuurile», samasse paika, kus orelimeister Martin ter Haseborgi käe alt saabus aprillis uus orel.

Nii nagu uue oreli vastuvõtmisel, korraldati pühapäeval pärast jumalateenistust vana oreli, mis pole 30 aastat remonti näinud, ärasaatmiseks kontsert, kus kuus tundi kestvas non-stop programmis mängisid Eesti parimad organistid ja muusikud, sealhulgas Andres Uibo, Kristel Aer, Kadri Ploompuu,  Tiit Kiik, Marika Kahar, Aare-Paul Lattik, Ulla Krigul, Maris Lend, Marelle Siitas, Helen Tammeste, Henn Eerik, Kristina Hoidre, Pille Metsson, Piret Aidulo ja Tiia Tenno.

Eesti Kirik uuris aga organistidelt ja koguduse õpetajalt, kuidas nad on vastu võtnud Tallinna Jaani kiriku vastse oreli.

Tehniline teostus on suurepärane

Andres Uibo: Olin mängijaist kõige raskemas olukorras, kuna avakontserdiks 16. aprillil oli orel veel kõlaliselt viimistluselt pehmelt öeldes pooleli. Enamik vilesid oli selleks päevaks lihtsalt paigale asetatud ning saanud elementaarse esmase häälestuse. Hea oli see, et hiljem oli igal päeval võimalik meistrit oreli intonatsiooni osas veel suunata ja seetõttu võib üldist tulemust lugeda õnnestunuks.

On selge, et oreli tehniline teostus on suurepärane (nii arvas üksmeelselt ka rahvusvaheline oreli vastuvõtukomisjon), kõlaline külg aga vajab sissemängimiseks lihtsalt aega ning kindlasti tuleb üht-teist uue oreli juures veel kõlaliselt korrigeerida.

Aare-Paul Lattik: Uue oreli lisandumine Eesti kultuurimaastikule on väga tähelepanuväärne sündmus ja tänuväärt ettevõtmine. Kui mõni aasta tagasi käisid jutud, et Jaani kiriku oreliks peab saama Lõuna-Saksa stiilis orel, olin rahul. Ilmselt tuli tööde käigus palju ideemuutusi ja orel valmis n-ö kompromisspillina: ei Põhja- ega Lõuna-Saksa, ei prantsuse, hollandi ega hispaania stiilis.

Ühesõnaga, tuli pill, millel saaks igast stiilist muusikat veidi mekkida, tuli selle oreli ehitaja Martin ter Haseborgi stiilis.

Orel ise on tehniliselt korralikult ehitatud, midagi pole öelda. Hea kõlaga I manuaal ja põhiregistrite koor üldse (16+8+8+8). II manuaal aga ilmselt vajab veel intoneerimist, kuna on pisut kriiskavalt metalse kõlaga, kvindi ja tertsi registreid soolohäältena ja ansamblis minu arvates praegusel hetkel ei ole võimalik kuulata. Samuti krummhorn on ainult oma nime poolest seda, tegelikkuses kõlab nagu regaal, põhjalikku lihvi vajab ka cymbel.

Nagu ütles üks kontserdil viibinud Hollandi orelimeister, kõlab pill nagu 1950–60aastatel Saksamaal ehitatud  neobarokk orel – karjuv ja metalne. Kuid loodame, et meister Haseborg võtab organistide näpunäiteid kuulda ja viib läbi ümberintonatsiooni.

Kirikusaalis rahva ees

Maris Oidekivi-Kaufmann: Tore, et Jaani kirik sai endale teise oreli! Loomulikult olen minagi sellega laias laastus rahul, eriti põhjusel, et see avardab tunduvalt musitseerimisvõimalusi ja võimaldab muuhulgas korraldada suurte kooride ja orkestrite kontserte, kuhu orelit saateks vaja. Selline võimalus meil varem puudus.

Piret Aidulo: Kontserti ette valmistades ja registreid valides oli kahjuks aega vähe, et saada orelist täielikku ülevaadet. Esimene mulje on sümpaatne. Kõlab hästi, kuid nõuab aega, et harjuda tema asukohaga rahva ees ja sellega, et kirikusaali jõuab helitugevust vähem, kui mängija oma kõrvadega vahetult kogeda võib.

Isiklikult oleksin tahtnud, et kopeldamise võimalus oleks teisiti lahendatud ning samuti oleks tarvilik olnud ehitada paisukapp. Kuid need asjad said kindlasti otsustatud oreliehituse eel ning ilmselt olid selleks omad põhjused.

Mõnevõrra häiriv on praktilisest seisukohast suure oktavi do-diees noodi puudumine. Kui orelit enam tundma õppida, saab tema võimalusi kindlasti paremini ära kasutada ning eelduseks on siin muidugi pillile sobiva kava valik.

Põriseva kõlaga manuaal

Toomas Trass: Uue oreli üle võib siirast rõõmu tunda: tegemist on järjekordse toreda stiilipilliga, mis on  juba teine Põhja-Saksa stiilis instrument (esimene asub muusikaakadeemias). Dispositsiooni osas tunnetan siiski mõningaid «maksimaalselt odavalt, aga hästi» varjukülgi, kuigi teisest küljest on see taotlus jällegi väga osavalt teostatud (kiidusõnad disponaator Andres Uibole). Pill vajab hetkel sissemängimist, intonatsiooni osas oli puudujääke. Samas teise manuaali krummhorn rõõmustas: sellise põriseva kõlaga ehtsaksalik barokk-Krummhorn on meil esmakordne.

Ulla Krigul: Minu kohtumine oreliga oli suhteliselt lühike: valmistudes oma kontserdiks jõudsin vaid leida endale meelepärased registrid ning oreli üldplaani vähem jälgida. Minu kavas olid tugevate registritega teosed, mis kirikuruumi keskel kõlasid uhkelt ja moodustasid ilusa ansambli. Vaiksemaid registreid kuulasin Peter van Dijki kontserdil, ka need jätsid väga kena mulje.

Mind rõõmustab, et see pill võimaldab esitada nii barokk- kui ka nüüdisaegset muusikat.

Head ja uued võimalused

Jaan Tammsalu: Olen  rõõmus, et meister koos abilistega sai uue oreli ülestõusmispüha varahommikuks nii töökorda, et peale pühitsemist kõlas «Üks kindel linn ja varjupaik» võimsalt. Ligi tuhat inimest said oreli pühitsemisest osa. Kaheksa päevaga anti orelil üheksa kontserti. Kokku käis lühikese ajaga orelit kuulamas ligi 3300 inimest.

Ehitust õppinud mehena võin öelda, et see orel on meistriteos. Pole leidnud ühtegi kohta, mis riivaks kuidagi silma. Uus orel on nii ilus, et kiriku remondivajadus on nüüd möödapääsmatu. Kontsertidest mõistsin, et orelil on arenguruumi. Mõnes registris kõlab mõni noot minu jaoks harjumatult teravalt. Samas suutis mõni orelikunstnik mängida tunnised kontserdid nii, et kõik oli väga ilus. Kui arvestada, et pill on veel väga värske, siis oleks ülekohtune tahta, et selle kõla oleks sama, mis väga suurtel ja vanadel orelitel.

Nagu ütles väga tuntud orelimeister meie oreli vastuvõtukomisjonis, on Jaani kirik saanud selle, mida meister on lepingus lubanud ja et tema selle hinna eest sellist pilli poleks kogudusele ehitanud. Esimesed väiksemad ametitalitused ja kontserdid on tõestanud, et altari lähedal asuv orel annab kirikule juurde väga häid uusi võimalusi.

Tiiu Pikkur