Ingleist tulvil toas on turvaline
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Portreelood / Number: 11. jaanuar 2012 Nr 2 /
Lõppenud aasta 19. jõulukuu päeval tähistas Urvaste koguduse kauaaegne organist ja kirikumuusik Virge Ventsel 50. sünnipäeva.
Kui tallinlanna Virge Ventsel 1984. aastal perega abikaasa kodukanti Võrumaale kolis, ei osanud ta arvata, et oma konservatooriumist saadud muusikalist haridust põhitöös kirikus asub rakendama.
Tuleproov jõuluteenistusel
Väikeste laste kasvatamise ja uue kodu sisseseadmise kõrvalt ei kavandanud ta palgatööle naasmist, aga Jumalal olid teised plaanid. 19. detsembril 1987, just Virge sünnipäeva hommikul, suri Urvaste elupõline köster Jaan Allikvee ning lähenevate jõulupühade muusikalise teenimise küsimus muutus pakiliseks. Õp Villu Jürjo helistas ja kutsus Virget appi. Orelit polnud naine varem mänginud. «Mõistsin, et ära öelda ei saa, kuigi asjatundmatus tekitas pelgust,» tunnistab Virge täna.
Vastupidiselt harjumusele planeerida oma tegemisi aegsasti, tuli nüüd kiirkorras tutvuda luterliku kiriku organisti ABCga. Ta meenutab, kuidas kopeeris käsitsi Urvaste abiõpetaja Aleksander Luhametsa materjalidest vajalikud liturgia noodid ja nendega põgusa tutvumise järel tegi läbi tuleproovi Urvaste kihelkonnakiriku jõuluteenistusel. Küllap rahuldas tulemus mõlemat osapoolt, sest alates jõuludest 1987 tegutses Virge Urvaste koguduse organistina üle kümne aasta, mängides liturgiat ikka samast noodivihikust, mille aastate eest enda tarbeks käsitsi kirjutas.
«Viimane kord oli ülemöödunud jõuludel Urvaste abikirikus Kraavil, vahetult enne hoone tagastamist ortodoksidele,» kirjeldab Virge emotsionaalset teenistust, kus lõpulaul «Oh sa õnnistav…» pisarad silma tõi.
Teenida ligimest muusikaga
1990. aastal õnnistas õp Villu Jürjo Tallinna Oleviste baptistikoguduse taustaga Virge Ventseli Urvaste kirikus, millest alates määratleb naine ennast luterlasena. «Konfessionaalne kuuluvus ei ole siiski esmatähtis, olen jätkuvalt tolerantne kõigi suhtes,» arutleb ta, pidades esmaoluliseks Jumala teedel käimist ja tema tööriistaks olemist.
«Olen katsunud mulle antud anniga tuua rõõmu teistele, see on minu missioon,» põhjendab ta oma tegevust kirikus. Lisaks oreli mängimisele on ta juhendanud koguduses naiskoori ja kuue neiuga lauluansamblit, kus laulis ka allakirjutanu, palju laulnud ise ja mänginud viiulit.
Koos abikaasa õe Siiri Kalvikuga laulmine on viinud esinema kirikutesse üle Eesti. Lõppenud aastal andsid nad üheskoos pianist Elviira Varikuga välja Marje Singi duettidega CD. «Mu hääleulatus on suur ja kooris olen ikka sopran, aga meeldib laulda ka teist häält, olla toetavas rollis,» räägib Virge, lisades, et lauldes koos heledama häälega Siiriga ongi see variant sobinud.
Võimalust head vaimulikku koorimuusikat laulda ja kontserdireisidel osaleda on pakkunud ka laulmine üle kahekümne aasta kirikumuusika liidu segakooris KOSK, kust on leidnud vaimsust ja sõpru.
Võrumaale on Virge enda kinnitusel jõudsalt juurdunud ning maaelusse jäägitult kiindunud. Linna viib tee vaid «asja pärast», mitte igatsusest rahvarohkuse järele. «Mulle on meelepäraseks saanud isegi pisut üksildane eluviis. Tunnen ennast kõige vabamalt, kui saan pühenduda kodus vaikuses ja rahus huvipakkuvale tegevusele,» tunnistab Virge, täpsustades endale meelepärasteks valdkondadeks muusika, luule, käsitöö ja aianduse.
Virge meelest ei tähenda üksi olemine üksildust. «Maja on ingleid täis. Tunnen, et mu kodu on hoitud ja mina ka,» tõrjub Virge tuttavate oletust, et ta pärast abikaasa Peedu hukkumist 2004. aastal ja tütarde Liisi, Karini ja Minna suureks sirgumist ning kodust välja lendamist oma suures majas metsa ääres end üksildasena tunneb.
«Kõik, mis antud või võetud, on Kõigekõrgema poolt parim,» kinnitab Virge ja lisab, et ei nukrutse sugugi, vaid tunneb rahuldust ajast, mis talle on antud pärast südame järgi olevat päevatööd Antsla muusikakooli viiuliõpetajana. «Aga ma olen alati olemas, kui Urvaste kogudus mind kutsub,» kinnitab ta valmisolekut osaleda kodukoguduse töös.
«Kui Virge on lubanud osaleda, on kvaliteet garanteeritud,» rõhutab õp Üllar Salumets, viidates Virge põhjalikkusele ning usaldusväärsusele.
Liina Raudvassar