Kodu teisel pool vett

Eestlane Raigo Liiman (44) teenib Soome luterliku kiriku vaimulikuna Espoo toomkoguduses 2004. aastast.

Mõnikord talle öeldakse, et sa pole vist soomlane, ja küsitakse, kas oled saamlane. Raigole meeldibki, et vaatamata kahekümnele Soomes elatud aastale tema soome keel nii puhas pole.
Kohtume Raigoga Espoos päev pärast presidendivalimisi. Erinevalt eestlastest saavad soomlased endale presidendi otse valida. Kui küsin tema valikut, hakkab ta naerma. «Mina hääletasin Niinistö poolt, võin seda öelda, aga soomlased ütlevad, et see on vaalisalaisus, kelle asi see, kelle poolt ma hääletasin. Enamik kaasmaalasi on traditsioonilise suuna esindajad ja Niinistö poolt hääletades liitun ma nendega. Aga mul on tuttavaid, kes pooldavad teist elustiili ja valisid Haavisto. Ma olin Salos tööl ja Niinistö on sealt pärit. Olen tutvunud tema ema ja sugulastega ja kuidas sa siis ei hääleta!» 1. märtsil ametisse seatav president Sauli Niinistö on Espoo toomkoguduse hingekirjas.

Saatuse keerulised teed
Liimanite pere, kes 1999. aastast on in corpore Soome kodanikud, tähistab detsembris Soome ja veebruaris Eesti sünnipäeva. «Iseseisvuspäev on tähtis. Me oleme paaril korral käinud ka Tallinnas vabariigi aastapäeval, sest Soomes see nii suur pidu ei ole. Eesti suursaatkond Helsingis korraldab samuti vastuvõtu ja olen käinud, kui olen saanud kutse. Meie kodus on aukohal Eesti ja Soome lipp, kuna need mõlemad on meie pere kodumaad.»
Raigo oli 1991. aastal 23, kui kolis pärast abiellumist koos naisega Soome. Neile mõlemale pakuti seal tööd. «Noored inimesed, hakkamist täis, no kuidas sa ei lähe! Muidugi läksime. Paar aastat veel ja siis olen rohkem aega elanud Soomes kui oma sünnimaal,» mõtiskleb ta. Kaksikutest 14aastased pojad Dan ja Jan on sündinud Soomes.
Kui pojad väiksemad olid ja isa nendega Eestist rääkis, tuli neilt, Helsingis sündinud poistelt, ehmatav tagasiside, et mis Eesti… Raigo asus kiirelt tegutsema: tuleb rohkem poistega Eestist rääkida ja enam end Eestiga siduda, kas suvekodu muretseda või midagi ette võtta. Kodus räägib isa poegadega eesti keelt, ema, kes on Soome juurtega, räägib lastega soome keeles. «Leidsime, et keeled on lastel tugevamad, kui räägime kodus mõlemat keelt.»
Raigo abikaasa Soome juured vajavad aga eraldi rääkimist. Eestis kasvanud naise kodukeel on vanemate tõttu olnud soome keel. Tema esivanemad läksid Soomest 1930ndatel Nõukogude Liitu. Neil aastatel oli suur majanduskriis. Venemaalt tuli soomekeelne raadioprogramm, kus kutsuti, et meil on traktoreid, meil on leiba, kortereid – kõike. Tulge kohale! Naise 102aastane vanaema, kes elab praegu Helsingis, läks koos mehega pärast pulmapidu Venemaad külastama. Mees öelnud, et tal elab onu Peterburis, lähme vaatame, kas saab tööd ja leiba. Nii kui nad üle piiri läksid, öeldi: tere tulemast, Nõukogude Liidu uued kodanikud. Soome passid konfiskeeriti ja hävitati ning isikut tõendavaks dokumendiks sai Nõukogude Liidu pass. Soome konsulaati ei saanud minna, kuidas sa lähed, kui oled NLi kodanik. Mees tapeti 1938. aastal. Paljud soomlased ja ingerlased tulid hiljem Eestisse, sest siin suhtuti neisse paremini. Mitte kui rahvavaenlastesse. Vanaema mäletab kõiki neid lahkeid inimesi, kes talle eluteel abiks on olnud.

Omadele võõras
Soome riigi seadus, mis 1990ndatel ei lubanud kahte kodakondsust, jättis Raigo Liimani ilma Eesti kodakondsusest. Püüdes nüüd pärast suvekodu ostmist oma sünnimaal end sisse registreerida, öeldi migratsiooniametist: kõik välismaalased ühes järjekorras. Millal eestlasest küll oma maa jaoks välismaalane sai?
Liimanite perel on olnud tõsiseid plaane ka Eestisse tagasi tulla, aga «inimene muutub mugavaks», ütleb Raigo. Kui su elu on korraldatud ja pere toimetulek tagatud, kinnisvaragi soetatud, pole see nii lihtne. Lisaks materiaalsele on hingeline, mentaalne, ümbruskonna muutus suur.
«Kui päris aus olla, siis mulle on Eesti nagu võõras maa. Ma ei tunne teda ära, ma ei ole olnud seal Eesti iseseisvuse ajal. Sa oled nagu vaatleja, sest ei ela enam kohapeal,» ütleb Raigo Liiman. «Ma pean mõtlema ka sellele, et lähen Eesti vabariiki, kus ei olda mitte alati heas tujus, kas seal tööd on, elamist…»
Hiljuti käinud ta ristimas last, kelle eestlannast ema on Tartus õppinud loomaarstiks. Naine kurtnud, et eesti keel hakkab ununema, sest siin on eestikeelse televisiooni vaatamine ja raadio kuulamine piiratud. «Eestiga võrreldes suure riigina on Soome Eestis rohkem kohal kui Eesti Soomes,» ütleb Raigo Liiman.
«Rahvusvahelised immigrandiuurimused kinnitavad, et viis aastat on kriitiline piir. Kui inimene on selle aja sünnimaast eemal, siis tõenäosus, et ta kunagi tagasi pöördub, muutub väiksemaks, mida kauem ta võõrsil on. Inimene muutub ja ühiskond muutub,» teab Helsingi ülikoolis magistritöö kaitsnud pastor Liiman, kelle erihuviks on rahvusvähemused ja nende usuline identiteet.
«Assimileeruda on kerge. Kunst on see, kuidas säilitada oma meel ja keel. Eestikeelsel elanikkonnal on kerge sulanduda. See on üks põhjustest, miks ei ole Soomes moodustunud tugevat eestikeelset kogukonda.»

Eestlane olla…
Espoo piirkonna koguduste liidus, mis hõlmab kuut kogudust, on tööl 600 inimest. Välismaalastest on kõige enam eestlasi – 15 inimest. Ametlikult on eestikeelseid Espoo kogudustes kokku liikmetena umbes 200 – kui inimene on emakeeleks märkinud eesti keele.
«Eestlane, kellele kirikuelu on kaugem, tuleb vaimuliku juurde siis, kui tal on tõeline mure südames,» ütleb Raigo ja räägib eestlasest, kes teda üles otsis ja jagas oma muret.Nimelt tulnud talle Eestist külla isa, kellega nad olid õhtul tühiste asjade pärast riielnud. Hommikuks oli isa surnud. Pärast kohtumist tänas külastaja, et sai rääkida murest ja veel emakeeles.
Kord käinud Raigo Liiman Vantaa vanglas, kus oli sellel ajal 56 eestlast, jumalateenistust pidamas. Teenistusel oli kaks kuulajat: nigeerlane ja mustlane ehk mitte ühtegi eestlast. Pärast läinud ta eestlaste juurde, kellele oli lugemiseks komplekteerinud mitu kastitäit eestikeelseid raamatuid. Kinkijaiks olid Eesti suursaatkond Helsingis, Tuglase selts, Espoo kogudus ja eraisikud. Raigo küsinud, kuhu te, mehed, jäite. Kallis mees, vastatud talle, meil tuli uus mäng PlayStation 3, ja oleme nüüd hõivatud mängimisega. «Mure on mul sellise Eesti pärast,» ütleb ta.
Kui Raigo Liiman ei kanna vaimulikuriietust, liigub ta ringi jopega, millel on Eesti mereväe embleem. «Mul on kohe hea meel, kui keegi näeb seda ja küsib, kas sa oled Eestist,» ütleb mees, kes on läbinud Eesti kaitseväes kaplanikursused ja kaalunud võimalust mereväeteenistusse minna.
Mõnikord tehakse Raigole keelekasutuse kohta märkus. «Aga ma ei tahagi puhtalt rääkida, ma tahan, et kõik teaksid, et olen eestlane/virolainen/estniska. Kui ma saan soomlaseks, siis kaotan oma identiteedi. Ma olen pärit Põhja-Eestist. Võrreldes teiste välismaalastega on mul lihtsam, olen sama hõimu sees. Aga soomlasele olen ikka välismaalane ehk maa­hanmuuttaja.
Kodus, kui raske seal ka ei ole, oled ikka omade seas, välismaal oled alati välismaalane, tahad seda või mitte. Olen lastele ikka rääkinud ühest visast väikerahvast, kes kõikidele tuultele-tormidele vaatamata on säilinud ja on olemas. Ehk seegi on Jumala tahe. Vabadusele lisanduvad ka kohustused ja üks neist on oma keele ja meele säilitamine tulevastele põlvedele.»
Sirje Semm