Piibel – Jumala ilmutus 3. osa

3.
Küllap Jumal saab kasutada ka kõrgete kraadidega meeste tarkust, kui neil piisab Jumala ees alandlikkust, aga minu jaoks on kõige kaalukamad need vaimulikud autorid ja kommentaatorid, kelle elus Jumal ka tegelikult tegutseb – näiteks need, kes on pidanud oma usu pärast tõsiselt kannatama ja vanglas istuma, sest neis tingimustes peab inimest kandma tõesti Jumal, mitte inimese enda arvamused, vaprus või tarkus. Üks selliseid autoreid on Watchman Nee, kelle raamatust «Tegevusvabadust vaimule» toon ära pikema tsitaadi (lk 58–59):
«Endastmõistetavalt on vaimutoit, mida me Piiblist leiame, sõltuv sellest, mis me ise oleme. Kui sageli toetub inimene oma upsakuses Piiblit lugedes oma uuendamata ja ebaselgele mõistusele. Tulemuseks on vaid ta oma mõtted. Ta ei puutu kokku Püha Vaimuga. Kui loodame kohata Issandat Tema sõnas, peab Jumal enne murdma meie oma mõtted. Võime olla heas arvamises oma tarkusest, kuid Jumalale osutub see suureks takistuseks.
Piibli lugemiseks on vähemalt kaks põhinõuet: esiteks peab meie mõte astuma Piibli mõtete teele ja teiseks peab meie vaim puutuma kokku Piibli vaimuga. Sa pead mõtlema nii, nagu mõtles kirjutamisel vastav Piibli autor, näiteks Paulus, Peetrus või Johannes.
Sinu mõte peab lähtuma sealt, kust algas tema mõte ja kulgema tema poolt arendatud rada mööda. Sa pead suutma arutleda ja manitseda, nii nagu tema seda teeb. Teisisõnu, sinu mõte peab ühtima ja kokku sobima tema mõttega. See võimaldab Vaimul avada sulle sõna täpse tähenduse.
Kujutlege inimest, kes tuleb Piibli juurde oma kindlakskujunenud vaateviisiga. Ta loeb sõna selleks, et leida toetust oma senistele tõekspidamistele. (–) Piibel on rohkem kui sõnad, ideed ja mõtted.
Tema kõige iseloomustavamaks jooneks on Jumala Vaimu vallandumine Tema kaudu. (–) Sa mõistad Piiblit alles siis, kui sinu vaimul on vabadus puutuda kokku Piibli Vaimuga. (–) Kui meie välimine inimene on murdunud, siis meie vabanenud vaim saab puutuda kokku Pühakirja inspireeriva Vaimuga. Vastasel korral jääb Piibel me käes surnud raamatuks.»
Niisiis, kõik ei näe ega mõista Piiblit ega ka Jumalat ühtviisi. Kuidas neid mõistetakse, sõltub väga paljuski sellest, kes inimene ise on ning millised on tema eelarvamused ja hoiakud. Küsimus ei ole tegelikult mitte Jumalasse uskumises (üldises tähenduses), vaid Jumala tundmises, mille avab ehk ilmutab Jumal ise.
Tundmine on midagi isiklikku – see ei ole akadeemiline arutlus ega tõdemus, vaid kogemus, mis tuleneb suhtest. Henry Blackaby on öelnud: «Sa ei jää kunagi rahule üksnes Jumalast teades. Tõeline Jumala tundmine tuleb vaid kogemuse kaudu, kui Ta end sulle ilmutab.»
Milleks on Piibel meile üldse antud? – Jumalaga kohtumiseks! Selles on jäädvustatud, kuidas inimesed varem on Jumalaga kohtunud ja sellele reageerinud. Aga selle läbi räägib Jumal praegugi neile, kellel on kõrvad kuulda ja silmad näha.
Üks minu jaoks oluline mõte on, et ma võin uskuda paljugi, aga olla sellest siiski kaugel. Nii on näiteks Austraaliaga, kus ma pole kunagi käinud, kuid usun selle olemasolu. Pilte olen ka näinud. Nii võin ka uskuda, et Jumal on olemas. Hoopis teine asi on käia koos jumalaga tema tahte teel ja kogeda tema headust. Just selleks viimaseks kutsub Jumal meid üles, seda ta igatseb.
Ta soovib olla meiega seotud niisama tihedalt, vahetult ja lahutamatult, nagu on oks puu küljes, kust ta saab kõik eluks ja viljakandmiseks vajaliku. Teisiti ei olegi võimalik viljakas olla – teoreetilistest teadmistest, kuidas oks puust toitaineid saab, ei piisa. Kui olin ise Jumalaga kohtunud, siis muutus Piibel minu jaoks justkui elavaks raamatuks.
Mõnigi kord tundus, et ma mitte lihtsalt ei loe seda, vaid Jumal lausa räägib mulle selle läbi. See oli midagi elavat. Kogesin, et Jumal ütles mulle oma sõna läbi asju, mis parajasti tähtsad olid, ja seda väga tabavalt minu olukordade suhtes. Tean, et seda on kogenud teisedki Jumala lapsed.
Aabrahami usu eeskuju. PKKd tehes oli minu jaoks üks olulisemaid avastusi, kui lihtne oli Aabrahami usk. Ta polnud käinud üheski leeritunnis ega õppinud usuõpetust. Tal polnud üldse mingit pühakirja, sest see sündis palju hiljem. Isegi ümberlõikamise seadus anti hiljem. Aga Aabrahami usku iseloomustab kaks selget asja: kui Jumal midagi ütles, siis Aabraham uskus seda, ja kui Jumal käskis midagi teha, siis Aabraham tegi seda.
See algas juba siis, kui Jumal käskis tal lahkuda oma kodust ja isakojast ning tõotas teha ta suureks rahvaks – Aabraham võttis kätte ja läkski. Ja isegi siis, kui Jumal pani ta proovile, käskides ohverdada oma poja, ei hakanud Aabraham vastu targutama, vaid oli valmis seda tegema.
Aare Kimmel
(Järgneb.)