Hingemaa otsinguil eestlaste lugu

Kui räägime eestlastest välismaal ja nende järeltulijaist, mõtleme eelkõige II maailmasõja järgseid sõjapõgenikke. Täheldada saame siiski vähemalt kolme suurt Eestimaalt lahkumise lainet. Esimene neist on Vene impeeriumi aladelt aastail 1820–1917 (Aho Rebas), kui hingemaa otsinguil muutus osa meie rahvast väljarändajaks. Hingemaa otsingul on paljud eestlased valgunud üle kogu maailma.
Eestlased asutasid Ameerika Ühendriikides neli suuremat eesti asundust. Üks vanemaid eestlaste asundusi USA-s tekkis 1900. aastal Põhja-Wisconsini osariigis, Chicagost u 300 miili põhja poole. Wisconsinis oli mitmeid eesti külasid, suurim neist Irma küla, 15 miili Merrilli linnast, kuhu esimene eesti perekond asus 1900. a Samaara kubermangust. Kaks aastat hiljem oli seal juba 29 hinge ja hiljem räägitakse 80 perest. (Richard Antik, Eestlased väljarändajatena)

Romaani eellugu
Eestlaste Irma asunduse tekkimist ja elu selles on kaasahaaravalt kirjeldanud Ain Kalmus oma romaanis «Hingemaa» (Vadstena, 1948). Kuigi ilukirjanduslik teos, on sel ajalooline tõepõhi.
Ain Kalmus, kelle kodanikunimi oli Evald Mänd (1906–2001), saabus koos perega sõjapõgenikuna Rootsist Ameerikasse 1946. aastal. See oli temale teistkordne tulek Ameerikasse, sest aastail 1931–1935 õppis ta USAs Andover Newtoni teoloogilises seminaris. Tudengina reisis ta 1932. a esimest korda Wisconsinisse, külastades ka eestlaste asundust Irmas. Mälestusteraamatus «Ajastute vahetusel» (Lund, 1976, käsikiri 1947) on reisikirjeldus:
«Irma ümbruskond oli olnud ühe metsandusfirma valduses, kuid pärast metsade laastamist ja turustamist oli firma hakanud maad müüma. Ränga tööga ja eestlasliku visadusega olid esimesed asujad siin endile talud soetanud. Hiljem, kui inimestel olid juba jalad majanduslikult all, kandus sellest teateid ka kaugemale ja uusi asunikke hakkas tasapisi juurde tulema. Mõned neist olid siia tulnud otse Venemaa eesti küladest. Meelde on jäänud Pay farm. /…/ Nende talu oli hästi korras. Põldudel lokkas kõrge mais ja kari oli rammus ja hästi hoolitsetud. Eesti kombe kohaselt oli talu juures ka viljapuuaed, kus kasvas õunapuid ning muid viljapuid. /…/
Paikkonnas leidus ka eestlaste ehitatud puust kirik, kuid kaua aega polnud seal enam jumalateenistusi peetud. Ükski eesti õpetaja polnud eestlasi enam külastanud. Kiriku ehitus oli toimunud õpetaja Rebase algatusel, kuid tema oli juba ammu surnud. Minu kohal viibides korraldati seal nüüd mitu jumalateenistust.» (Lk 74–75)
Ain Kalmus tõdeb, et tolleks ajaks olid Irma paremad päevad juba seljataga, sest esimesed asunikud olid vananenud ning nende koolitatud ja keeleoskajad lapsed ei tahtnud enam kuulda ei talutööst ega eestlusest. Kirikul võis tol ajal vanust olla 18 aastat.

Külas Irma külas
Teistkordset Irma asunduse külastust kirjeldab Kalmus mälestusteraamatus «Meil pole jäädavat linna» (Lund, 1981), kus ta meenutab 1947. a suvel toimunud reisi Wisconsini osariiki raamatu «Hingemaa» jaoks materjali hankimiseks:
«Seda kirjutama sundis mind mälestus Irma asundusest, mida olin külastanud tudengipõlves aastal 1932. Tahtsin näha, kuidas möödunud aastad olid selle elu mõjutanud. Selle rahvakillukese saatus meenus mulle üha ja tundsin, et pean minema neid külastama.»
Ta kirjeldab oma teekonda ning jõudmist Irmasse: «Irma asula pole suur ja sarnaneb kaudselt eesti alevikule. Keskse teeristi lähistel leidus mõni vajaline asutus ja kauplus ning neist kaugemal üksikuid eramaju. /…/ Nagu Payde perekond, olid ka mitmed teised siinsed eestlased asunud Wisconsini Venemaalt, kuid teiste hulgas leidus ka mu Bostoni sõbra Rein Kolka sugulasi, kes olid saabunud tsaariaegsest Eestist.» Kirjanik tunnistab, et just Kolka-nimelisest vanapaarist kujunesid hiljem romaani prototüübid.
Kirjanik Kalmus jätkas veel mõnel päeval kohapeal ainese kogumist, kuigi paljud vanemad inimesed olid surnud, nooremad paikkonna minetanud. «Kiriku uksed olid lukus. Kaua polnud seda enam kasutatud. Arvatavasti olin mina viimasena siin eesti keeles jutlustanud. Mõnes majas, kus eestlasi veel elas, võeti mind umbusklikult vastu. Minu küsitlused häirisid inimesi. Raske oli neid veenda, et tahan neist raamatut kirjutada. Mis meist kirjutada? kehitati õlgu. Meie oleme lihtsad inimesed, kirjutage neist, kes on tähtsamad.»
Tagasi koju Rockporti sõites valdasid Kalmust kõhklused. Kas maksabki hakata kirjutama eestlaskonnast, kes keset võõrast keelt, kultuuri ja kombeid vaevalt üle ühe inimpõlve oli kestnud ning siis oma identsuse kaotanud? Kuid «tüübid võtsid kindlama kuju ja kirjutamine laabus kiiresti» ning romaan nägi ilmavalgust.

Jumala sõna keset põlismetsi
Ain Kalmus on sõnaosav ja romaani «Hingemaa» tarvis tõesti head eeltööd teinud, et raamatut enam kui 60 aastat hiljem lugedes elasin vaimusilmas kaasa Wupasauke metsajaama perroonil rongilt maha astunud umbkeelsete meeste Aadu Toolse, Villem Tagamaa ja Seiu Leebiku esimestele sammudele ja hilisematele ränkrasketele töödele oma kodu rajamisel. Neil kolmel oli kergem, sest siinkandis oli viiendat aastat elanud eestlase Peeter Soomi pere.
Aastad kulusid, tööd edenesid, mets taganes ja põllumaad tulid asemele, talud kosusid, pered kasvasid, juba sündisid lapsed. Aga polnud kedagi, kes lastele pühitsetud vett oleks pea peale pannud. Teati, et New Yorgis on üks kirikuõpetaja, aga kaheldi, kas ta tuleb, sest «New York oli kaugel ja õpetajal palju tegemist». Kirjutati kiri, millele tuli kiiresti vastus. Õpetaja Rebane teatas, et tuleb heal meelel, ja ajaks määrati jaanipäevaeelne pühapäev.
Hans Rebane (22. mai / 3. juuni 1862 – 15. detsember 1911) õppis aastatel 1881–1885 Cimze seminaris. Oli seejärel abikoolmeistriks Liivimaa kubermangu eestikeelses osas, hiljem oli köstriks ja kooliõpetajaks Siberis. Õppis Saksamaal, Schleswig-Holsteinis vaimulikus seminaris. New Yorki saabus ta Missouri Sinodi kutsel, et ta hakkaks misjonäriks ameerika eestlaste ja lätlaste keskel. Tema algatusel asutati 20. veebruaril 1898 New Yorgi Eesti Evangeeliumi Luteri Usu kogudus. Samuti organiseeris ta eestlasi Bostonis ja Philadelphias. Ta asutas ajalehe Eesti Ameerika Postimees. (Richard Antik)
Ain Kalmus kirjeldab «Hingemaas» õpetaja Rebase külaskäiku Irma külla: «Soomi juures pidi olema jumalateenistus armulauaga ja pärast seda laste ristimine. /…/ Õpetaja oli keskealine mees. Ta rääkis rahulikul viisil, ning see üllatas Aadut, sest kirjutuste järgi oli ta äge ja võitleja loomuga. /…/ Kuid täna polnud tal midagi kibedat hingel, vaid ta rääkis sootuks pehmelt, nii et see inimestele südamesse läks. Kuid ükskõik, mis ta täna ka oleks kõnelnud, külmaks poleks see kedagi jätnud, sest nii kaua polnud nad enam emakeelset jumalasõna kuulnud, et see nüüd tundus janunevale hingele hea ja kosutav. Naised pühkisid pisaraid, mehed muutusid mõtlikuks. Noorus ja leeripõlv tuli silmade ette. /…/ Kui õpetaja hakkas jumalaarmu andma, olid nad kõik söögilauast moodustatud altari ees põlvili. Laual oli lihtne puurist ja kaks põlevat küünalt ning suviseid metsalilli.» (Lk 192)

Õitsenguaegade lõpp
Kui õpetaja Hans Rebase külaskäik Irmasse pidi toimuma enne tema ootamatut surma 1911. aastal vaid 49aastasena ja Ain Kalmuse poolt jumalasõna kuulutamine 1930ndatel, siis Chicago Pauluse koguduse õpetaja Elmar Pähn (1908–1991) koos abikaasa Aino Pähniga (1915–2010) jõudis sinna 1962. ja 1964. aastal.
Oma külaskäigust on Aino Pähn kirjutanud Eesti Kirikus (Toronto, 1991): «Oma pesapaiga otsijad asusid keset põlismetsa, kuhu nad tegid endile kuuseokstest varjualuse, mis oli nende esialgseks koduks. Nad ei osanud sõnagi inglise keelt, vaid kasutasid sõnaraamatut ka kõige algelisemate küsimuste juures. Niipea kui esimesed asunikud olid ehitanud endile kindlama ulualuse, asuti oma kiriku ehitamisele.»
1964. aastal tähistati kiriku valmimise 50. aastapäeva. Järelikult ehitas Irma küla rahvas kiriku vaid 14 aastat pärast küla asutamist. Tolleks ajaks oli New Yorgis õpetajaks juba Conrad Klemmer, kes oli õppinud ka arhitektiks. Temalt tuli abi kiriku plaani tegemisel ning perekonnad ise tõid kokku ehitusmaterjali.
Pähnide külaskäigu ajal 1960ndatel oli külla jäänud elama vaevalt 30 hinge. Aino Pähn kirjutab: «Too sitke ja vapper rahvusgrupp, kus neil oli kord oma orkester ja laulukoor, on valgunud laiali ja järelejäänud elavad endistest mälestustest. Nad ei taha palju enam rääkida oma asunduse sünnivaludest, mis kõnelevad ebainimlikest tingimustest, raskustest ja võitlustest karmi eluga.»
Kulus vaid üks inimpõlv, et rajada toimiv küla ning näha selle kadumist. Sest juba 1947. aastal Ain Kalmuse külaskäigu ajal olid paljud vanemad inimesed surnud, nooremad paikkonna minetanud.
Mida räägib meile «Hingemaa»? Romaan annab vapustava pildi eestlaste visadusest ja võimekusest, aga ka inimsuhetest, kiriku- ja peretraditsioonidest. Kuigi Irma küla on sulandunud ameerikalikku keskkonda, eestlaste järglased laiali lennanud, on Ain Kalmus oma romaaniga jätnud meile hindamatu varanduse ja toonud kätte killukese meie oma ajalugu.
Sirje Semm