Emadepäev märgib üksteisest hoolimist

Emadepäev on vaimulikule tööpäev nagu iga pühapäev. Kahe lapse ema, Kose ja Tuhala koguduse õpetaja Mare Palgi jaoks tähendab emadepäev pereliikmete ühtehoidmist ja üksteisest hoolimist.

Seitse aastat tagasi sündis Mare ja Tiit Palgi perre poeg Da­niel, vastset ema valdasid rõõm, hellus ja armastus. Kõiki tundeid – ka tänu ja imetlust, kartust ja lootust – on seda päeva meenutades raske sõnadesse panna. «Issand usaldab ühe inimese elu alguse sinu kätte, et sina tema eest hoolt kannaksid,» mõtleb Mare oma vastutuse suurusest.

Emadepäev kui perepäev
Mare arvates on emadepäevaks valitud õige aeg, sest emagi seostub meile soojusega. Kohe kui esimesed lilled nina mullast välja pistavad, hakkab Palgi pere kevadet tuppa vaasidesse korjama. «Naised, lilled ja lapsed sobivad hästi kokku!» hõiskab noor naisvaimulik.
Ema vajab enda kõrvale isa, laps neid mõlemat. Sellesse peresse sündis ka tüdruk, praegu on Rebeka neljane ja käib lasteaias. Õde-venda on armsad, aga vahel tuleb ka tüli ette, ütleb Mare ning püüab olla hoolitsev abikaasa ja laste vastu, nagu lapsepõlves oli tema ema.
Mare ütleb, et kandis väiksena ema õmmeldud kleite, nüüd õmbleb ema tütretütrele. Ema kaudu sai alguse Mare suhe kirikuga: ema käekõrval käis ta juba väikese lapsena kirikus. Ja emapoolne vanaisa, Muhu köster, ristis Mare ja luges tema kohal esimesed palved. Ema palved saadavad Maret tänini ja tütar Rebeka olevat väidetavalt pärinud oma vanavanaema hääle.
Eelmisel aastal üllatasid lapsed emadepäeval Maret koristatud tubadega. Kui enamasti ajavad nad elamise segamini ja Mare koristab või jagab korraldusi, siis oli see päev meeldiv erand. Nii võiks emadepäeva sagedamini olla, naerab noor vaimulik. Võib-olla saavad lapsed ka sel aastal toreda üllatusega hakkama?

Emadepäev kui tööpäev
Emadepäev on vaimuliku jaoks alati tööpäev. Mare ütleb, et ärkab pühapäeviti vara, kui pere õndsa und magab, et jumalateenistusele keskenduda. Ka emadepäeval.
Nii Kose kui ka Tuhala kirikus laulavad sel päeval kohalikud lapsed. Kosel kingitakse igale kirikust väljuvale naisele lilleõis. «Kogudus on omamoodi perekond – siin on eri põlvkonnad koos, tuntakse rõõmu üksteisega ja Jumalaga koosolemisest,» sõnab Mare, keda õhtul kodus ootab pidulaud omatehtud koogi ja juurdekuuluvaga ning ema. Ja kõigil on üksteise jaoks aega.
Tööaja ja vaba aja küsimus ongi keeruline, eriti kui elada pastoraadis nagu Palgid. Vaimulik on kogu aeg tööl: koguduse majas elades on ta alati teiste jaoks olemas ja pere peab sellega leppima. Kui Mare puhata tahab (ja saab), läheb ta kuhugi ära.
Mare laste sünd oli kogudusele õnnistuseks, võib öelda. Danieli ja Rebeka eeskuju on julgustanud teisigi lastevanemaid tulema jumalateenistusele koos maimukestega. Kui Daniel beebi oli, seisis kiriku tornialuses eeskojas pühapäeval neli lapsevankrit, meenutab Mare. Kui keegi tillukestest häält tegi, juhtus, et neli lapsevanemat ruttas olukorda kontrollima. Tänu vennale-õele läks käima koguduse lastetöö.
«Vaimuliku lapsed kasvavad paratamatult väikeste misjonäridena. Nad ei pea evangeeliumi kuulutama sõnadega, piisab ainuüksi nende olemasolust,» kinnitab kirikuõpetaja. Aga teinekord on Mare arvates keeruline vaimuliku ja ema rolli ühendada. Tahaks ju olla kõiges parim, aga vahel tuleb olla hea lapsevanem töö arvelt, vahel jällegi teha head tööd pere arvelt. Sama probleem on ka vaimulikust isal.

Olulisim on armastus
Emana peab Mare kõige olulisemaks jagada lastele armastust, sest kõik muu saab sealt alguse. Muide, Marel on ka kolm ristipoega: üks elab Hiiumaal, teine Põltsamaal ja kolmas Tartus. Ta ei näe neid tihti, aga eestpalves on nad sageli. «See on midagi, mida meie ristiinimestena saame anda – tõsta üksteist palvekätel Jumala ette,» sõnab Mare.
Lapsevanemana on ta nõudlik selles, mis lapsele on kasulik või hea, aga mille väärtust laps ise ei taipa. Näiteks poja klaveriharjutustes, aga pigem valitseb kodus loominguline kui range õhkkond.
Vahel iseenda elu üle imestades küsib Mare, kes ta oleks ilma Kristuseta ja ilma selleta, mida on temalt ja tema kaudu saanud. Ja vastab ise: «Ma ei ole seda ära teeninud! Veelgi enam – ma ei ole seda väärt! Ometi on Jumal andnud mulle kõik, mis ja kes minu elus on.»
Rita Puidet