Jeesuse arm ja heldus kestab

Viljandi Jaani kirikus on ühendatud kasinus Jumala armuga  ning võib loota, et 540aastasel kirikul ja 20 aastat tagasi taastatud kogudusel on elujõudu ka järgmise 20 aasta pärast. Koguduse minevikust ja tulevikust kõneldi frantsiskusepäeval toimunud konverentsil.

Mis on see, mis teeb Viljandi Jaani kiriku ja koguduse eriliseks? Mitte ainult teadmine, et tegu on üle poole tuhande aasta vanuse frantsisklaste kloostrikirikuga. Selgitust lihtsa pühakoja vaimsusest saab Christian Bobini romaanist «Kõigealam»: «Ta on otsekui koer, kel on uluki hais ninas. Mitte vaesus pole see, mida ta otsib. Ta otsib rikkust, mida ei saa ühegi raha eest. Ta aimab vaistlikult, et tõde asub pigem madalal kui kõrgel, pigem puuduses kui külluses.» Nii kõneleb autor rändmunk Franciscusest.
Oma osa lisab evangelist Johannes, kellele 20 aastat tagasi taastatud kirik 27. detsembril 1992 taaspühitseti. Evangelisti nimi tähendab heebrea keeles Jehoova armu või heldust.

Räägiti kontserdisaalist, mõeldi kirikust
Kuuendat korda toimunud konverents keskendus seekord kiriku ja koguduse ajaloole ja tulevikule. Tagasivaate tegi arhitekt Ülo Stöör, kes asus Viljandisse 1966. aastal. Aadressil Pioneeri 6 oli ladu, mis asus tühjalt seisnud kirikus. 1952. aastal oli praost Alfred Tooming võtnud vastu otsuse kiriku inventar teistele kogudustele anda, sest kirik suleti.
Tallinna Jaani kirikus leeris käinud mehele oli 1970ndate alguses pakutud teha projekteerimistingimused raudbetoonist vahelae valamiseks. Linna peaarhitekt Stöör oli keeldunud, sest Tartu ülikooli kirikuga olid kurvad kogemused – sellist lage enam ei lammuta.
Kulus mõni aasta, kui ENSV Ministrite Nõukogu kinnitas määruse, millega ajaloolised hooned võeti kaitse alla, veel paari pärast küpses mõte rekonstrueerida lagunenud katuse ja vahelaega hoone kontserdisaaliks. Taastamine läkski lahti. Kuigi 1980ndate teisel poolel räägiti omavahel juba kiriku taastamisest, on pinkide seljatoed konstrueeritud nii, et inimesed saaks kirikus istuda näoga oreli poole.
Algselt mõtteis olnud koguduse taastamiseni jõuti ka reaalselt, üks eestvedajatest oli arhitekt Stöör. Esimene jumalateenistus peeti 1. jõulupühal 1991 ja kirik taaspühitseti aasta hiljem. Kuigi linna kultuurikomisjon esitas nõudmise, et riigi raha eest taastatud kirik oleks osa aega kultuurimaja käsutuses, ei läinud nõudmine läbi.

Terviklik maailm
Unistava vaate tulevikku tegi koguduse õpetaja praost Marko Tiitus, kes kõneles kiriku toimimisest rahvuslikul ja globaalsel ning üksikisiku ja kogukonna skaalal. Koguduse võimalust edasiseks nägi ta Viljandis kui pärimuspealinnas ehk koostöös pärimusmuusikutega, kristluse kui elulaadi teadvustamises, koguduseliikmete vajaduste ja ootuste tundmaõppimises.
20 aasta pärast võiks kogudusel olla retriidikeskus ja koguduse tegevus peaks olema suunatud kogukonnaliikmete elukvaliteedi ehk tervise, töö, suhete jm parandamisele. «Kirikut, mida ühiskond ei vaja, ei vaja ka Kristus,» tuletas ta meelde.
Et kirik võiks maailmas võtta ühendaja rolli, rääkisid oma ettekandes ettevõtja Meelis Atonen ja koolijuht Tarmo Loodus. (Kõik ettekandjad muide on Jaani koguduse liikmed.) Kui esimene rääkis tulevikust majanduse, siis teine usalduse ja koostöö võtmes.
Et inimesed on ettearvamatud, ei osanud Atonen pakkuda, missugune võiks olla elu 20 aasta pärast. Praegune kitsikus on tekkinud üle jõu elamisest ja ees ootab veelgi raskem aeg, ülemaailmne majanduskriis aga võib üle minna suuremaks konfliktiks. Eesti kui riigi eesmärk peaks olema propageerida võlavaba elu.

Üheskoos edasi
Viljandi linnavolikogu ja koguduse juhatuse esimees Tarmo Loodus ja koolidirektor Ülle Luisk on seda meelt, et lapse kasvatamine peab põhinema läbimõeldud ideedel. Õpilase väärtushinnangute kujundamine ja ligimesearmastus on osa kultuurist, oli koolijuht Luisu sõnum. Et need ideed teostuda võiks, on Viljandi Jaani ja Pauluse kogudus esitanud linnale ettepaneku sõlmida koostööleping, teadustas Loodus.
1. septembril tööd alustanud Viljandi gümnaasium võiks olla teenäitaja terve ja vaimse linna arenguks ning kirik võiks võtta oma inimpotentsiaali arvestades rahvaülikooli rolli, oli esimehe ettekujutus tulevikuks.
Piskuga läbi saama ja loodusest inspiratsiooni ammutama kutsus tekstiilikunstnik prof Anu Raud. Oma vaimsust jagasid konverentsist osavõtjatele Viljandis õppinud kandlemängija Tuule Kann ja jutuvestja Piret Päär, nende ühine kava kandis pealkirja «Selleks, et hingel hakkaks soe …». Koguduse vabatahtlikud Maie Tavaste ja Ilmi Kard kinnitasid Eesti Kirikule, et kogudus panustab noortesse ning ükskord kannab see kindlasti vilja.
Rita Puidet

Viljandi Jaani kirik
Valmis 1472 frantsisklaste ordu kloostrikirikuna.
Rootsi ajal kirik taastati, võeti kasutusele linnakirikuna ja pühitseti evangelist Johannesele.
Võimude survel kirik suleti 1952, võeti kaubalaona kasutusele 1959.
1980ndate alguses hakati taastama kontserdisaalina, 1989. aastast kirikuna.
Kirik pühitseti uuesti 27. detsembril 1992.
Praegu on koguduses 1757 liiget, maksumaksjaid 270.