Alastioleku hirmud ja rõõmud

Olen oma elus andnud igasuguseid lubadusi. Kunagi tõotasin mitte iialgi teha endale Facebooki (FB) kontot. Inimloomus on aga kahetsusväärselt painduv ja nii vürtsitab minugi ilmalikku ning religioosset elu agar erinevate suhtluskeskkondade kasutamine. Tõsi küll, iga asi aegub ja minetab oma uudsuse – nõnda on ka kõikidest muudest interneti võlumaailma imedest ennast esikohale rebinud just nimelt FB.
Kui palju kordi olen tõotanud, et kustutan selle õuduse oma elust. Olen korra seda isegi teinud ja jäänud seepärast ilma suurest osast sotsiaalsest elust. Sõprade survel taastasin oma konto, sest «kui sind pole siin, siis sind pole olemas» ja tavalise inimese kombel lihtsalt helistamine või kirjutamine võtab ju meie ultrakibekiires maailmas liiga palju aega. Aega on aga teatavasti kohutavalt vähe. Kuhu me nii hoogsalt kiirustame, seda ei oska keegi öelda.
Inimene klammerdub ikka asjade külge, mis tema elu ühel või teisel määral kusagile suunab või mis annab talle tunde, et ta on olemas ning mängib kõiksuse hingematvas ääretuses mingisugustki märgatavat rolli. Nii taban minagi end ühiskonna aktiivse osana hommikuti esimese asjana pärast kirjade lugemist FBsse sisse logimas.
Enamasti ei leia ma sealt midagi, mis mulle õndsuslooliselt vajalik oleks, aga ma ei suuda ka end tagasi hoida, et mitte lugeda, laikida, mõni sõna kellelegi kirjutada ja vahel ka ise midagi jagada. Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et elan nagu mingis vaimudemaailmas, kus su ümber heljuv õhk on paks sõpradest ja nendest, keda peaaegu ei tunnegi, ainult et ühtegi neist pole aktiivsest suhtlusest hoolimata reaalselt kohal.
Kui vahel õnnestub päris lihast ja luust sõpradega kokku saada, siis tundub, et iga kolmas lause algab sõnadega: «FBst lugesin, et …» Ja nii ongi. Sellest karussellist on saamas või juba saanud midagi religioonilaadset. «Uskumatu, ma pole nädal aega FBsse saanud ja ma olen elus!» teatas mulle mõni aeg tagasi üks värske sõdur, kui olime teel kirikust tagasi väeossa.
Kõik on ju tegelikult tore ja ilus ning hea on, et inimesed omavahel suhtlevad, aga kui mingil hetkel tabab meid tõdemus, et me ilma enam ei saa, siis on midagi justkui viltu. Enamgi veel – juhtumeid, kus virtuaalkeskkonda kasutatakse ära enda väljaelamiseks või kellelegi millegi eest kättemaksmiseks, on üha rohkem. Lisaks pealesunnitud kuulumised gruppidesse, kust ennast järsku avastad, ilma et ise oleksid selleks oma nõusoleku andnud.
Asja kõige negatiivsem külg on see, et kõik viha, emotsioonid, hirmud ja mured on kogu lugejaskonna ees avali. Inimene kisub end justkui alasti suure hulga publiku ees, ilma et ise seda alati endale teadvustaks. Ja ikka leidub neid, kes taolist alastust ka kuritahtliku rõõmuga ära kasutavad.
Äsja meenutasin oma reaalselt eksisteerivate sõpradega, kuidas meie lapsepõlv ja noorukiiga oli puhas ja rikkumata, sest puudusid üleliigsed segajad – väheseid olemasolevaid mänguasju täiendas üksnes meie enda fantaasia ning õues toimunud aktiivne füüsiline tegevus, mille peamine komponent oli põnevus, seiklushimu ja suhtlus sõpradega. Kõik, mida tegime, oli justkui rohkem «päris» kui kogu see õhuline ja sisutühi vaht, mida kohtame praegu. Ja nukraks teeb, et me ei saagi enam ilma selle vahuta. Ka meie, täiskasvanud.
Mis on siis meie elus esikohal? Kas see, mida teeme Looja rõõmuks ja mis annab meie inimeseksolemisele midagi olulist juurde, või see, et meie päev läheb korda vaid siis, kui oleme vähemalt viis korda saanud internetti ning lugenud, et naabrinaine käis just seenel?
Endalegi hirmutaval kombel olen jõudnud oma eluetapis faasi, kus mulle tundub, et aeg, mil küla peale oli vaid üks lauatelefon, oli kuidagi vahetum ja siiram. Ja ometi, sedasama tunnet endas kandes tean, et pärast käesoleva kirjatüki lõpetamist login jälle sisse FBsse, et näha seal mõne mulle kalli inimese «käpajälgi».
Tegelikult on kõik alati hästi niikaua, kuni püsime mingites piirides. Facebook kui meelelahutuskeskkond vastukaaluks argirutiinile toimib täiel määral ning enamasti aitab palju kaasa ka sellele, et liita inimesi ning aidata neil lõhkuda barjääre omavahelises suhtlemises. Aga vahel on ikka nii tore, kui keegi päriselt lihtsalt külla tuleb või helistab ja küsib, kuidas mul läheb.

 

 

 

 

 
Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist