Pilditeoloogia sõna kirikus ehk Vaatenurki luterlikule ikooniteoloogiale

Algkristlus järgis juutlikku pildikeeldu (2Ms 20:3–4). Alles kolmandast sajandist on teateid Rooma katakombidest leitud kristlike piltide kohta. Hellenistlik traditsioon lisas kristlusse piltide kasutamist, mida põhjendati sellega, et inkarnatsioonis Jumal võttis inimese kuju ja sündis inimeseks Jeesuse Kristuse isikus. Kristus oli seega Jumala ikooniks.

Algkristlik praktika
Piltide kasutamisele oli ka tugev vastuseis. Bütsantsi pilditüli kestis 726–846. Bütsantsi õukond ja kõrgemad vaimulikud kritiseerisid tugevalt rahva vagadusvormi, mis väljendus piltide teenimises. Sellepärast otsustati täiesti keelata ikoonide kasutamine. Rahva seas ja kloostrites sooviti siiski ikoone jätkuvalt austada ja kasutada. Nikea kirikukogu otsus aastast 787 aktsepteeris pildi ja sõna samaväärsust kiriklikus kuulutuses.
Kontsiili otsuse põhjenduseks oli pildi ja eeskuju samaväärsus, aga samas ka erinevus. Kui eeskuju saab teenida, siis pilti saab ainult austada teenimise objekti versioonina. Bütsantsi kiriku tõlgendus määratles ikooni, mis esindab nähtamatut, kõrgemat maailma. Seetõttu eeldati selle maalimises teatud arhetüüpide kasutamist. Ikoon pidi olema versioon traditsioonilisest mudelist ja kuvama kiriku traditsiooni kohaseid teemasid. See kanoniseeris kogu ikoonimaalimistraditsiooni.
Rooma kiriku mõjupiirkonnas liikus kiriklik maalimistraditsioon oma radu pidi. Kunstisuundade muutused tulid esile ka kiriklikus maalikunstis. Rooma paavstid toetasid heldelt kiriklikku maalikunsti ja palju ikoonimaalijaid siirdus paavsti teenistusse, võttes omaks valitsevad kunstisuunad. Nii erines kirikukaunistus kirikuringkonniti.

Reformatsioon ja Luther
Reformaatorid olid pildikeelu suhtes erinevatel seisukohtadel. Reformeeritud, nagu näiteks Calvin, suhtusid Vanale Testamendile toetudes negatiivselt kristlikesse piltidesse. Calvin uskus, et pilt viib mõtted sõnast eemale.
Luther tõlgendas pildikeeldu esimese käsu kommentaarina ja pidas seda juutliku käsuvagaduse ilminguks. Algne luterlik pilditeoloogia baseerus Aquino Thomase mõttemudelil.
Pilt pidi õpetama kirjaoskamatuid. Pilt toob silme ette ristiusu kesksed teemad, nagu päästeloo ja pühakute eeskuju, ning peab tekitama hardustunnet. Kirikumaalid tähendasid kirjaoskamatutele ja tavainimestele sama mis raamatud kirjaoskajaile ja haritutele. Seda nimetati Biblia pauperum’iks ehk vaeste Piibliks.
Katoliiklastest eristuti selle poolest, et nõuti piltide piibellikust. Pildid võisid olla kirikus, kui need polnud seotud ebausu ja usu väärkasutusega. Seeläbi jäid aja jooksul kõrvale pühakute pildid, sest need ei olnud piibellikud. Inimest ei võinud ülistada, ammugi siis teenida. Ometigi Augsburgi usutunnistus ja selle apoloogia aktsepteerisid pühakute austamist eeskujulike inimestena (artikkel XXI).

Luterlik pilt
Piltide kasutamine ei ole Soome luterlikule kirikule võõras. Vanad keskaegsed kirikud on olnud kaunistatud. Neis oli nii laemaalinguid kui ka vaimuliku sisuga maale ja nikerdusi, mille eesmärgiks on olnud pühaduse kogemuse lisamine ning usundiajaloo ja Piibli õpetamine rahvale. Kirik püüdis kasutada kunsti, kuvamaks Jumala kohaloleku saladust. Kirik­liku kunsti ülesanne oli teha evangeelium aistingute kaudu kogetavaks.
Usupuhastusjärgse luterliku ortodoksia ajajärgu ja valgustusaja rõhuasetused kõrvaldasid vähehaaval nii lae­maalingud kui muudki esemed kirikutest. Erandiks oli altarimaal, mis on ka tänapäeval pea igas pühakojas. Altarimaali ülesandeks on vahendada ristiusu sõnumit selges keeles ja ilma erilist seletust nõudmata kirikusse tulnud inimesele, pakkudes mõtlemisainet pildil kujutatud sündmuse üle.

Kultuuri murrang ja spirituaalsus
Siirdumine ühtsest kultuurist individualismi tuleb esile ka kirikus. Viimastel aastatel on leitud tee spiritualismi ja müstikani. Reisimine ja avatum suhtumine õigeusu ja katoliku kiriku spirituaalsesse traditsiooni on suurendanud huvi ikoonide vastu. Muutunud on ka inimeste vaated.
Soome luterlus oli varem seotud rahvuslikkusega. Õigeusk oli selles mõttemallis suhestatud võõra kultuuriga ja Vene võimumehhanismidega. «Vene kirik» on terminina minevikust paljudele tuttav (ilmselt ka Eestis). Sellest eelarvamuslikust lähenemisest on õnneks suudetud vabaneda.
Osaduslikkus harduselus on vähenenud ja valitsevale kohale on tõusnud isikliku spirituaalsuse rõhutamine. Vaikseksjäämine ja meditatsioon on leidnud koha jumalateenistuselu kõrval. Seda on asunud toetama usulise pildi pakutav vaimulik sõnum. Kiriku jumalateenistuses tuleb see esile altarimaalis ja kodupalvuses ikoonis.

Luterlik ikoon
Ikoon esindab traditsiooni, mis on pärit ühtse kiriku ajajärgust. Õigeusukirik on suutnud üle aastatuhandete säilitada ikoonide maalimise ja kasutamise tava. Aga see ei tähenda, et ainult neil oleks õigus kasutada pühapilte. Kristlaskond on jagunenud konfessioonideks, kes kõik ammutavad jõudu ühisest traditsioonist. Ja luterlus on samuti seotud selle pärandi jagamisega.
Luterlastena usume, et Kristuses on Jumal võtnud endale inimese kuju. Seega on võimalik kuvada Jumalat Kristuse kujus. Samas luterlus keelab Jumala kümnes käsus oleva seaduse põhjal jumalapiltide teenimise. Loodud pilti ei saa teenida ega ülistada. Sõna kirikuna võib luterlik kirik pidada kuuldud sõna kõrval oluliseks ka nähtavat sõna ehk ikooni.
Seega esindab ikoon pilti, mis toob meile sõnumi Jumalast ja tema tegevusest. Pühapilti ei mõisteta mitte inimkätega loodud kunstiteosena, vaid sõnumina, mis kuvab vaimulikku sündmust või isikut. Ikoon on pildiks maalitud teoloogia. See peab olema ustav ristiusu sisule. Pühapilt koondab õpetuse ja vahendab teadmisi. Ennekõike on see aga palves taevasse avanev aken. inimene vaatab ikooni, aga ka ikoon vaatab inimest, tugevdades usulist kogemust.
Seetõttu me võime austada ikooni sõna pildina nagu austame Piiblit sõna kirjutisena. Piibel pole mitte ainult raamat, nagu ikoon pole mitte ainult pilt.

Luterlik ikoonimaalimine
Luterliku usu juurde kuuluvaks võib pidada ka ikoone, kui neid vaid peetakse üheks usu tõlgendamise viisiks.
Me tunnistame, et eri konfessioonide traditsioon on erinev ja see tuleb esile ka usu praktiseerimise juures. Ikooni suudlemine või selle ees põlvitamine ei kuulu luterliku tava juurde. Pühapildi vaatamine koondab mõtted kuvatud sündmusele või isikule ja juhib nii sügavamasse palvesse.
Välised vormid toetavad seesmist palvet ja mõtisklust. Seetõttu võib ka luterlik kristlane maalida ikooni. Ikooni maalimine on sel juhul osa meditatsioonist ja palvest ning alandlikkusest võtta vastu Jumala kõnetus. Maalija teeb seda oma usu seisukohtade kohaselt Jumala auks ja oma usu väljendusena, lootes Püha Vaimu juhtimisele.
Pühapilt ei ole seega mitte üksnes maalija oskuste tõendus, vaid märk jagamatu kristlaskonna elavast traditsioonist. Traditsiooni kohaselt ei saa ikooni signeerida, sest maalija nimi ja oskused ei tohi mõjutada vaataja elamust.
Sellest lähtudes tuleks iga ikoon eraldi kasutusse õnnistada. Seeläbi pühapilt eraldatakse ja pühitsetakse vaimulikku ülesannet täitma vaatajaid juhendades. Mina kasutan ikooni õnnistamise korda, mille kohaselt öeldakse: «Tuletagu see ikoon meelde Püha Jumala ligiolekut selles kodus, kus pühapilt on esil.»

Lisainfot võib saada:
Tarasov, Oleg. Icon and Devotion. Reaktion Books. 2002.
Arkkimandriitta Arseni. Ikonikirja. Otava. 2001.

Alarik Corander,
Espoo toomkoguduse vaimulik

Soome keelest tõlkinud Kaido Soom