Vennasrahva aastapäev

Möödunud nädala neljapäeval tähistati Soome Vabariigi 95. aastapäeva. Päev varem toimus selle tähtpäeva puhul aktus Tartu ülikooli aulas, kus peokõne pidas kirjanik, tõlkija ja Tuglase seltsi juhataja Juhani Salokannel.
Oma kõnes rõhutas ta nii eesti kui soome rahvale igiomast püüdu hariduse poole, milleks soomlastel on oma sõna – sivistystahto.
Juhani Salokannel sidus oma peokõnes nii eestlaste kui soomlaste hariduspüüded tugevalt luterliku traditsiooniga iseseisvalt pühakirja lugeda ning sellest järeldusi teha.
Ta rõhutas ka äratusliikumiste mõju, olgu nendeks siis vennastekogudused Eestis või lestadiuslased Põhja-Soomes. Pühakirja uurimine oli nendes ühendustes eriti innukas. Samas ei hävitanud selline individuaalne Piibliga tegelemine inimestevahelist solidaarsust, vaid tekitas uusi võimalusi koostööks ja üksteise toetamiseks.
Küllap pole Soome luterliku kiriku abist meie kirikule vaja pikemalt rääkida – seda teab iga usuga vähegi seotud inimene kümnete näidete põhjal.
See abi oli nii rahaline kui intellektuaalne, tulemusi võis näha ehituste, ruumide sisustuse, raamatute või sotsiaalabina, kuid usun, et eelkõige meenuvad Eesti kiriku aitamisega seoses siiski abistamise endale südameasjaks võtnud inimesed.
Kindlasti pole võimalik välja tuua, missugune on keskmine Eesti usuelu arenemist toetav ja sellele kaasa elav soomlane. Ometi oleks kohane siinkohal tuua vähemalt üks näide, seepärast keskendun isiklikult tuttavale inimesele ja räägin mõne sõna pikaajalisest soome emakeeleõpetajast ja Eesti sõbrast Anja Aaltost.
Kuulsin temast esmakordselt üle paarikümne aasta tagasi oma tollel ajal veel tulevase abikaasa käest. Ta rääkis mulle sel perioodil Turu linnas töötavast väga head eesti keelt kõnelevast naisest, kes seal Birgitta kloostri nunnadele soome keelt õpetas ja iga Turusse saabuva eestlase üle siiralt rõõmu tundis.
Hiljem sain teada tema tööst Valge Lindi Ühingus. See on naisi ühendav sotsiaaltööd ja karskusliikumist toetav ühing, mille Eesti organisatsiooni töö toetamisel ja Eesti-Soome vaheliste kontaktide loomisel Anja kõrge vanuseni tegev oli. Muide, praegu Tamperes vanaduspäevi veetev Anja on siiani ajalehe Eesti Kirik innukas lugeja.
Mulle tundus, et Soome riigi aastapäeval on kohane mõelda just Anja-suguste inimeste mõjust meie riigile ja kirikule.
Selline rahulik mõju toob kaasa helgust, tolerantsust ja mõistmist, mida Soomega võrreldes viimase saja aasta jooksul hüplikumalt arenenud Eestis vahel napib. Samas pole selline hoiak patroneeriv ja käskiv, vaid partnerlik heasoovlik toetus.
Küllap on Soome Vabariigi aastapäeval paslik meenutada ka meie oma kiriku sees Soomega kontakte hoidnud inimesi. Näiteks Martti Issakaineni kirjutatud mälestusteraamat vaimulik Paul Saarest «Ühe soomepoisi elurännak» tekitab ka mitmekordsel ülelugemisel peategelase vastu üha suuremat austust ja lugupidamist.

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist