Stockholmi nõupidamisel vaatasid
E.E.L.K. Konsistooriumi liikmed ja praostid tulevikku.

Arvamusi oli nii- ja naasuguseid, ent
vaidlustest sünnib tõde. Ümber laua arutelusid ongi selleks vaja. Allpool mõni
arvamus välis-eesti kiriku tänasest ja homsest.

 

Heiner Erendi, Lõuna-Rootsi koguduse õpetaja, abipraost:

Lõuna-Rootsi koguduste tulevikku on raske
ennustada, meie kogudused on väga väikesed ja vananevad. Paljud inimesed ei ole
enam suutelised kirikusse tulemagi.

Kogudusel on pihtkonnad Helsingborgis,
Lundis, Malmös, Olofströmis ja Kopenhaagenis. Aastaid oleme pidanud teenistusi
Helsingborgi kesklinna suures kirikus ja seal ollakse harjutud käima. Olen
kutsunud rahvast mõnda väiksemasse, kuid sinna ei tulda.

Kopenhaageni pihtkonda on aga viimase 15
aasta jooksul Eestist suhteliselt palju noori juurde tulnud. Paljud naised on
taanlastega abiellunud ja praegu arendatakse seal väikest eesti kooli.
Positiivne on see, et paljud eestlastega abiellunud taanlased on eesti keele
ära õppinud. Taani koolides õpib jätkuvalt eestlasi. Nad on küll ajutiselt,
kuid olen neid ristinud ja leeritanud.

Kodumaa kirikuga ühinemisest arvab meie
koguduse juhatus, et kuna oleme vananev organisatsioon ega suuda enam midagi
ise teha, siis oleme nõus sellega, mis praostkond otsustab.

 

Merike Schümers-Paas, Saksamaa praosti kt:

Saksamaa koguduste liikmeskond hakkab
tulevikus koosnema suures osas inimestest, kes on Eestis sündinud ja üles
kasvanud, sageli ka ristitud ja leeritatud ning on koguduste liikmed. Neile
hiljuti Eestist tulnutele on raske selgitada, miks nad peavad astuma teise, s.o
välis-eesti kirikusse.

Inimestega on palju kergem suhelda, kui on
ühtne struktuur, üks kirik. See võtab maha ka paljud barjäärid. Saksamaal
erineb eesti kirik saksa kirikust eelkõige keele tõttu. Kirik saaks siin
eestlastele ka vaimseks koduks olla.

Kas teie kogudustesse on kodumaalt inimesi tulnud?

On ikka. Kohe nad meie juurde ei jõua. Kui
tullakse välismaale, siis ei taheta tavaliselt kohe kaasmaalastega kontakti
luua. Esimesed paar aastat ei suhelda, kui luuakse aga perekond, sünnivad
lapsed, tekib vajadus eestikeelse keskkonna järele. Siis otsitakse meid üles.

Saksamaal on E.E.L.K. liikmeid ligi 150,
eestlasi aga 6000. Mis võimalust sa näed, et neist mõni tuhatki koguduse juurde
tee leiaks?

Jumalateenistused toimuvad Bonnis,
Nürnbergis, Münchenis, Hamburgis, Berliinis, Bielefeldis, vahelduva eduga paar
korda aastas. 

Peale minu teenib Saksamaal veel
Toomas-Jeremias Põld (Bielefeldis) ja Pille Heckmann-Talvar Münchenis ja
vajadusel mujal.

150 on need, kes maksavad  liikmemaksu. Minu töö vaimulikuna on aga
suunatud laiali. Teen palju koostööd saatkonnaga, Eesti seltsiga, käin nende
üritustel, konverentsidel. See on minu töö ja arvan, et jõuan aastas ligi
tuhande inimeseni.

Minu arvates on koguduse töö loomulik osa
seltsi tööst, see kuulub sinna juurde. Eesti selts toetab meie kirikut ja on
ainus, kes meid toetab. Kuna me ei ole enam pagulasorganisatsioon, siis
Saksa  riigilt ja kirikult tuge ei saa,
kodumaalt ka mitte.

 

Thomas Vaga,
E.E.L.K.  peapiiskopi kt, USA Esimese
praostkonna praost:

Meie kogudused elavad hästi, arvesse võttes
ka seda, et kiriku üldine liikmeskond vananeb. Meie häda on suur vahemaa,
näiteks New Yorgist Los Angelesse sõites tuleb läbida kolm ajavööndit.
Õpetajatel on pikk maa sõita, sest sageli on nad kahe või kolme koguduse
teenistuses.

Mina teenin kolme kogudust ja kaht
pihtkonda. Kaugeimasse pihtkonda on mul autoga kuuetunnine sõit. Mõistagi ei
saa seal igal pühapäeval jumalateenistust pidada. Pean igal pühapäeval
Lakewoodis (kell 10) teenistuse ja kaks korda kuus New Yorgis (kell 15).

Sellest jutust järeldub, et õpetajaid on teil vähe?

Õpetajaid on vähe jah. Aga koguduste jõud
palgata õpetajat on piiratud. Kui õpetaja sõltub ainult koguduse palgast, siis
iga kogudus ei saagi endale täiskohaga õpetajat.

Kust teile tulevad uued õpetajad?

Üks on Torontos tegutsenud Usuteaduslik
Instituut – seal õppinuid on meil kaks. Kolm õpetajat on meile tulnud Eestist:
Jüri Pallo, Heino Nurk, Nelly Vahter.

Tänasel konsiiliumil räägiti palju E.E.L.K.
tulevikust. Missugune on teie arvamus?

USA koguduste esindajate ja juhatuste
arvamus on see, et jääme ikka Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikuks, nagu see
aastakümneid on olnud.

Meie ei poolda otsest organisatoorset
ühinemist kodumaa kirikuga. Lähemat koostööd ja läbikäimist, nagu õpetajate vahetust,
arendada peame vajalikuks. Tulevikus tuleb see üha rohkem esile.

Kuid Eestist õpetajate toomine on seotud
suurte majanduslike kohustustega, mille kohta Ameerika Ühendriikide
Immigratsiooniamet esitab rangeid nõudmisi. Kogudusel peab olema majanduslik
võime õpetajat palgata ja talle elamine kindlustada.

Kas E.E.L.K. peapiiskop saab varsti valitud?

Selle poole me püüame. Siis saame lahendada
neid küsimusi, mis suunavad tulevikku ja loovad kodumaa kirikuga lähema
kontakti. Kõik suuremad kirikuelu muudatusi puudutavad küsimused peavad saama
E.E.L.K. Kirikukogu nõusoleku. Plaanime jõuluks valida uue peapiiskopi.

Küllalt palju eestlasi asub pikemaks või
lühemaks ajaks elama teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Vähesed on neist
seotud kohalike eesti kogudustega. Kuidas saaks neid inimesi koguduste juurde
tuua?

Selleks on vaja teha erilist
kontakteerumise tööd ehk sisemisjonitööd, mis on tegelikult nagu välismisjon.
Kodumaalt tulnute harjumuste ja arusaamade maailm on kujunenud teises olustikus
kui meil siin välismaal. Võib-olla me ei olegi kõige sobivamad efektiivselt
kontakteeruma. Siin tuleb teha tihedat koostööd kodumaa kirikuga.

Näiteks Brüsselisse on viimasel ajal
asunud elama küllalt palju eestlasi. Neid on seal juba nii palju, et võiks
moodustada omaette koguduse. Kas see kogudus peaks teie arvates kuuluma
E.E.L.K. või  EELK rüppe?

Peaks kuuluma sellele, kes saab seal
kontaktid loodud ja misjonitöö käima. Väga hea oleks ju, kui Eesti riik toetaks
EELK tööd niisuguses kohas, kuhu seesama riik saadab oma kodanikke ülesandega
esindada Eestit.

Vastutus lasuks sellel, kes saab koguduse
kokku kutsutud ja garanteerib sinna õpetaja. Minu meelest peaks seal olema
õpetaja kogu aeg kohapeal. E.E.L.K.-l ei ole pretensioone, et just välis-eesti
kirik peaks Brüsselisse koguduse looma. Kuid meie piiskoplik vikaar Tõnis
Nõmmik hakkab arendama sidemeid Brüsselis ja tema kaudu saame seda tööd teha
koos kodumaa kirikuga.

 

Ingo Tiit Jaagu, E.E.L.K. assessor, Rootsi praostkonna praost:

Rootsi praostkonnas on seitse kogudust
ja  vaimulikku teenimist saab ligi kuus
tuhat inimest. Mis on teie rahva nägemus kiriku tulevikust?

Meie praostkonna kogudused soovivad ühineda
kodumaa kirikuga, EELKga. Meie rahvas ei näe enam suurt mõtet valida  E.E.L.K-le uut peapiiskoppi, sest kardetakse,
et siis jääb taas ühinemise küsimus soiku.

Et panna asjad tegelikult liikuma, on
Stockholmi kogudus otsustanud kutsuda kokku oma nõukogu, kes omakorda kutsub
kokku koguduse täiskogu. Siis saab kogudus oma soovi kodumaaga ühinemise osas
välja öelda. Kui teised kogudused on ka selle protseduuri läbinud ja on
otsustanud ühinemise poolt, siis viime selle küsimuse 2007. aasta aprillis
Norrköpingis sinodile.

Seal saame hääletada, kas poolt või vastu.
Tõenäoliselt saab see olema poolt. Järgmise sammuna saadame kirja E.E.L.K.
Konsistooriumile Torontosse, kus palume luba Rootsi praostkonnal alustada
ühinemisläbirääkimisi EELKga kodumaal.

Miks tahate seda oma praostkonnaga  eraldi teha?

Meie ei jaksa enam oodata, rahvas on juba
aastaid oodanud ühinemist. Kui Eesti sai taas iseseisvaks, siis lootsime, et
kirikud ühinevad. Lahku mindi ju sõja ja põgenemise tõttu.

Nüüd, kus Eesti ei ole enam okupeeritud
ning meie ei ole enam eksiil- ega pagulaskirik, vaid seesama kirik, on väga
raske inimestele selgitada, miks me ikka veel ei ole kodumaa kirikuga ühinenud.
Meie rahvas siin tunneb muidugi kurbust peapiiskop Udo Petersoo lahkumise üle.
Teisalt leiame, et praegu on õige aeg ühineda.

Kardame, et tervikuna võtab kahe kiriku
ühinemine väga kaua aega. Kõik kogudused üle planeedi peavad ju nõus olema ja
me ei tea, kas nad seda saavadki olema või kas üldse tahavadki.

Kas Rootsi praostkond osaleb  peapiiskopi valimistel?

Kardan, et meie kogudused panevad hääle
maha. Kuid väliskiriku osana tunneme end ikka. Kõik oleneb sellest, kuidas
peapiiskopi kandidaadid suudavad meile selgitada, kuivõrd nemad on huvitatud ja
kuidas nende arvates teostuks ühinemine kodumaa kirikuga.

Tiiu Pikkur

 

Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku
konsistoorium asub Kanadas Torontos.

Kirikusse kuulub 6 praostkonda:
Inglismaa, Kanada, Rootsi, USA Esimene, USA Chicago ja Saksamaa. Austraalia
kogudused alluvad otse peapiiskopile.

Inglismaa praosti kt on Lagle Heinla;
Kanada praost on Tiit Tralla, abipraost Hannes Aasa; Rootsi praost on Ingo Tiit
Jaagu ja abipraost Heiner Erendi; Saksamaa praosti kt on Merike Schümers-Paas;
USA Chicago praost on Uudo Tari ja abipraost Hendrik Laur; USA Esimese
praostkonna praost on Thomas Vaga ja abipraost Valdeko Kangro.

Allikas: E.E.L.K. koduleht