Peeter Kaldur tuli, nägi ja võitis

Nii võiks parafraseerida Julius Caesari sõnu õpetaja Peeter Kalduri kohta, kes end peaaegu 40 aastat tagasi Jõhvi kirikus ristida lasi ja nüüdseks seal Jeesuse elueast kaks aastat enam inimesi teeninud on.

Istume koguduse hubases kantseleis, tassidest tõusmas mõnus aroom, ja võtame jutuks käidud tee – läinud reedel möödus Peeter Kalduri ordinatsioonist 35 aastat. Peeter ütleb, et endast on raske rääkida ja ajakirjanikuga rääkimine on risk, tulega mängimine. Ja täpsustab: «Mulle meeldib tulega mängida, on alati meeldinud.» Aga vaimulik ei saa teistmoodi töötada, kui inimesi ei usalda.

Käed adra külge  
Peeter läks Nõo keskkooli matemaatikat õppima ja jätkas selle erialaga Tartu ülikoolis, kuni esimese semestri lõpus piir ette tuli. Otseses mõttes Armeenia ja Türgi piir, mis viis mehe aastaks Nõukogude Liidu kinnipidamiskohtadesse ja kaua aega oli Peetril kahju rumalalt kaotatud ajast. «Selles vanuses sa ei mõtle, mis edasi saab, aga elu õppisin nägema teise nurga alt,» kommenteerib ta noorpõlvetempu.
Selle aasta jooksul hakkas ta mõtlema igavikulistele asjadele, tuli vabanenuna ema juurde Kohtla-Järvele tööle, lasi end Jõhvi kirikus ristida, käis leeris ja siin laulatas ka abikaasa Reedaga. Jumal oli teda kutsunud ja nii võimsalt, et Peeter läks õppima usuteaduse instituuti.
Kui ta 22. veebruaril 1978 õpetajaks ordineeriti, jäid tema teenida Laiuse ja Palamuse kogudus, aga sealt saadeti ta armeesse aega teenima. Siis kuulis Peeter, et Jõhvi kogudus jäi vabaks ja kuna ta sai sõjaväeteenistuse ajal üsna vabalt liikuda, läks peapiiskopi jutule.
«Ta küsis, et kas see pole nii noore mehe jaoks liiga suur pähkel, ja see oli põhjendatud küsimus. Ütlesin, et kui ei ole kedagi, kes on minust rohkem väärt, siis ma tahan kandideerida. Minu keeleoskus luges palju. Kuna teisi, kes tungivalt oleks soovinud siia tulla, polnud, siis siin ma olen,» ütleb Peeter Kaldur ega suuda meenutada peale Eenok Haameri ja Tiit Salumäe kedagi, kes praegustest vaimulikest oleks ühes koguduses teeninud üle 30 aasta.

Jumala eest ei vastuta
Kui ta 1980. aasta lõpus Jõhvi teenima tuli, oli koguduses maksumaksjaid tuhat. «Olen näinud, kuidas kogudus väheneb, kuidas tuli buum, muutus riigikord ja kirikus oli tavaliselt pühapäeval 180 inimest. Nüüd on 30–40 ringis. Ajad muutuvad,» sedastab õpetaja. Ja jätkab: «Aga aegade muutumine ei tee mulle peavalu, sest inimest ei kutsu kirikusse ühiskondlik kord, kutsuja saab olla ainult Jumal.»
Ta on kogenud, et Jumala kutsele vastu hakata ei tohi ka siis, kui see tundub hullumeelne. Praegu on Looja andnud inimestele mõtlemise aja, lubab eriskummalisi õpetusi, lubab kirikus liberaalsust, aga minu vestluspartner, konservatiivne ja alalhoidlik inimene, ei tee enda sõnul sellest probleemi, sest tema ei saa Jumala eest vastutada.
Ta tuletab meelde, kuidas Aabraham kauples Jumalaga Soodoma linna pärast. «Meie rahva seas on need kümme õiget,» on ta kindel. «Kui mul ei oleks kindlat usku, et kõik, mis toimub, on Jumala tahtmine, siis ma ilmselt ei oleks kirikuõpetaja,» ütleb vaimulik, kes otsib pidevalt uusi väljakutseid ja arvab, et praegune aeg on mingis mõttes igavam kui aastaid tagasi.

Õppinud puhkama
Euroopas on paar pisemat riiki, kus Peeter Kaldur käinud ei ole. Aga puhkusereisidest mõtet kõnelda pole. Neid komisjone ja nõukogusid, kus Peeter on meie kirikus või Luterlikus Maailmaliidus, Kirikute Maailmanõukogus ja praegu Euroopa Kirikute Konverentsi keskkomitees liikmena töötanud, on märkimisväärselt palju.
«Päris puhkusereisi ma ei tahaks, sest aega ei ole palju, aga inimesena pean tundma sisemist rahuldust, et mind on vaja. Ka see, kui pean kodust kaugel tegema karmilt tööd, on puhkus, sest tegelen teistsuguste asjadega. Puhata, naba taeva poole, on väga igav.» Aga iga inimene vajab puhkust, tõdeb Peeter ja on üritanud seda järgida. «Tööd on võimeline tegema ainult see, kes puhkab,» on Peetri arusaam elust.
Selleks, et suures maailmas meie kiriku nimel otsuseid vastu võtta, eesti keelega läbi ei saa. «Räägin vabalt inglise, saksa ja vene keelt, soome keelega saan hakkama, aga selles esineda ei taha. Olen avatud inimene ja suhtlen palju,» ütleb õpetaja.
Aga «starost ne radost», tõmbab praegu ka Virumaa praosti ülesandeid täitev Peeter Kaldur töökohustusi koomale. Juuli alguses Budapestis toimuval Euroopa Kirikute Konverentsi assambleel valitakse uus keskkomitee, kinnitatakse uus põhikiri, nii et edasine saatus või töö on selles osas lahtine.
Oma elus ja töös on Peeter Kaldur alati pidanud oluliseks tunnustada inimesi enda ümber. «Abikaasa on loonud mulle keskkonna, et olen saanud tööd teha ja elada rohkem väljapoole kui kodule,» ütleb nelja lapse isa.
Rita Puidet