Palvega looduses 3. osa

3.

Seejärel saab ilu mõiste kaudu ka looduskaitsesse sisse tuua esteetika ning põhjalikult muuta inimese-looduse suhet, milleks saab olla igati tasakaalustatud elu. Kõik see aga ei tohi kirikupoolselt muutuda usuks, mille aluseks on liturgia, palverännakud ja muud rituaalsed toimingud, millel on siis hoopiski vastupidine mõju – kõik looduses läbiviidud usulised massiüritused hakkavad veel rohkem purustama elu, sest on tekkinud uus lisakoormus just nendes paikades, mis seni olid koormusest vabad – enamasti on nendeks väga ilusad looduslikud alad.
Kirik saab kasvatada eluaustust vaid selleks, et rikastada meie kõikide igapäevast elu. Sellega oleks Eesti kirik vahemees, kes loob uue ühiskonna looduskaitselise kolmikstruktuuri inimene-kirik-loodus, mis on sarnane kolmainu Jumala struktuuriga. Kas see struktuur on olemuselt vastuvõetav ka EELK-le? Mina pole siin pädev otsustaja, selle üle peaksid avalikult arutlema teoloogid, lähtudes omakorda meie kui metsavööndi rahva olemusest.
Soomeugrilase keha-hinge-vaimuelu aluseks on olnud sise- ja välisilma ühtsus, millest tulenes nende argielu kooskõla loodusvaimudega. Seda on rõhutanud eriti meie teoloogidest Ivar Paulson. Kristluses vastab loodusvaimule Püha Vaim, kes tegutseb inglite jt taevavägede kaudu, milleks meie rahva kaluri-kütikultuuris olid haldjad, mitmesugused hinged jt. Nendest on kirjutanud Matthias Eisen, Oskar Loorits, Uku Masing, Mall ja Reet Hiiemäe ja paljud teised, tuues esile erinevaid tõlgendusi.
Kõik me seisame justkui väljaspool eestlaste kui loodusrahva elu. See on loomulik, sest ajavool muudab kogu elu struktuuri ning ajapikku on inimene võõrandunud teda ümbritsevast elust – tal on tekkinud looduse suhtes distants, mis pole ainult füüsiline, vaid ka hingeline ja vaimne. Nii on meid ümbritsev loodus muutunud pelgalt keskkonnaks, selle tulemusel on iga olend kas kasulik või kahjulik, ressurss (taastuv, mittetaastuv), ning kõike seda väärtustab raha. Raha nimel elatakse praegu, sest ainult raha teeb imet.
Sama on toimunud teoloogias, sest kaasaja teadus põhineb objekti-subjekti binaarsel struktuuril. Teadlane uurib oma objekti, asudes väljaspool tema elu. Teadlase ülesandeks on klassifitseerida oma objekte, et neid seejärel kuidagi «lahata». Seetõttu on ka usuteaduses sisse toodud mõisted «loodususund», «animism», «animatism» jne, mis ei peegelda loodusrahva elu, vaid näitavad nende kohta eliit- e kõrgreligioonide suhtes.
Kõrgreligioone kannavad kirikud, mis on loodud võimustruktuuride poolt ning on seetõttu nõrgalt seotud inimese igapäevaeluga. Nende dogmade aluseks on müüt, millest ei tohi kõrvale kalduda. Loodususundid aga põhinesid kaluri-küti argielul ning nende põhjal tekkisid erinevad müüdid. Seda näitab loomislugude küllus meie folklooris.
Võib arvata, et algkristlus kuulus kunagi samuti loodus­usundite hulka ja tulenes kõrberahvaste elust. Teadusest tuleneva käsitluse alusel oleme meie paganad-põrmlased, kelle keskele tuleb saata misjonär. Tegelikult peaks kirik toetama loodusrahvaste elu, aga mitte purustama seda. Kirikut ei tohi eitada, sellel on ühiskonnas oluline koht. Et ta on loodud võimustruktuuride toel, kuulub ta orgaaniliselt linna.
Maakirik peaks olema siiski teine, sest seda ei ümbritse majad ja rajatised, vaid ikkagi loodus. See kõik on maa ja linna vaheline, kaasajal juba filosoofiline probleem. Maal elades on tajutav, et inimene toob maale liiga palju linna, kuid midagi peale põlluanni-metsaanni-kalaanni tuleb viia ka maalt linna. Eestimaa kiriku piires püüab seda teha Karuse maakirik oma looduspalvega.
Karuse kirikule on linnaanniks kaks võimsat valgustandvad prožektorit, et torn oleks möödakihutajatele hästi näha. Kuid kas nad kannavad sellega meie maakiriku mõtteid linna? Öine valgus loob loodusele pika päeva tunde ning rikub täielikult ära loomuliku rütmi. Keegi ei oota enam kevadet, kõik elavad justkui suves, aga mitte päris, sest ka suveöö on olemas – aga pika talveöö asemel on nüüd pikk päev.
Seda ei taipa enam kirikuline maal, kes tahab nüüd ise teha maast linna. Igal inimesel on justkui ainult kaks vaate võimalust. Need on erinevad: kas näed maakirikut linnas või linnakirikut maal. Aga on veel kolmas, mõlemal kirikul olgu oma koht. Ja peale selle – Valgus peab olema kirikus sees, aga mitte väljas. Aga kui suur valgus on väljas ja Pimedus sees?
Eluaustusega saab midagi siiski oluliselt muuta siis, kui kirik võtab endale inimese-looduse vahelises suhtes vahemehe looduskasvatuse rolli, mis peab jõudma igasse kodusse ja sealtkaudu kooli. Siis saab muutuda teaduses, ka teoloogias, objekti-subjekti binaarne struktuur ternaarseks, milleks on sina (objekt), mina (vaatleja, uurija, teadlane) ning vahemehena mina-sina kui lahutamatu üks.
(Järgneb.)
Jüri Keskpaik