Kirik tuleb inimesele lähedale

Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur peab aastas umbes kolmsada jumalateenistust. Ta ütleb, et kui inimene ei saa kirikusse tulla, läheb kirik inimese juurde.

30 aastat Jõhvi kogudust teeninud Peeter Kaldur ütleb, et eestlaste arv on linnas olnud stabiilne ning kuigi eestlasi on arvuliselt vähem ja elanikkond vanem, sünnib eesti perekondades rohkem lapsi kui venekeelsetes. Probleem on sarnane paljude kohtadega – inimesi jääb aina vähemaks.

Vajadus sõnumi järele
Igal aastal täidavad koguduste vaimulikud aruande. Peeter Kaldur ütleb aga, et on aastaid liikmesannetaja määratlemise vastu. Liikmemaks tähendab tema arvates seltsi või klubisse kuulumist, kirik on aga märksa enamat kui mingi klubi. Koguduse liikmeks olemise aluseks on ristimine, olgu siis lapsepõlves või täiskasvanuna. Jõhvi koguduses on ristituid üle 2000, aruande põhjal aga liikmesannetajaid 401.
Kolmanda olulise nüansina nimetab õpetaja kirikus käimist: «Sulle on vaja sõnumit, et sulle kuulutataks, et olla koos teistega.» Tavapäraselt käib Jõhvis jumalateenistusel umbes 40 inimest, pühade ajal rohkem. Põhiliselt on need ühed ja samad inimesed, osa inimesi jõuab kirikusse mingi intervalli tagant.
Kogudusse kuulub ka vanemaealisi soomlasi, nooremad on Soome kolinud. Iga kuu esimesel laupäeval on soomekeelne jumalateenistus, kus osalejaid umbes 30. Kolm kuni viis inimest, harva rohkem, jõuab järgnevale venekeelsele jumalateenistusele. Mõni üksik tuleb õpetaja sõnul ka eestikeelsele jumalateenistusele, kuigi keelt ei oska ja suurt aru ei saa.
Kogudusel on mitu filiaali: jumalateenistused toimuvad Jõhvi ja Mäetaguse hooldekodus, kord kuus Kohtla-Nõmmel ja igal pühapäeval Kohtla-Järvel. Peeter Kalduri teenida on ka Pühajõe kogudus, kus samuti on jumalateenistus igal pühapäeval. Enamasti on teenistustel kümmekond inimest, Mäetagusel rohkem.
Varem toimusid jumalateenistused ka Kiiklas, kuid seal kogudust enam ei ole. «Rahvast ei ole väiksemates paikades enam üldse, kõik puha pealinnas,» kommenteerib vaimulik olukorda riigis.

Majanduslikult mõtlev
Kogudus on teada hea majandustegevuse poolest. Ka raskel ajal on töötegijatele makstud korralikku palka võrreldes kiriku üldise olukorraga, seda tänu mitme majanduslikult mõtleva koguduseliikme tegevusele eesotsas juhatuse esimehe Aivo Rauaga. Hästi on hoolt kantud XIV sajandi keskpaigast pärit suurima ühelöövilise kivikiriku eest.
«Lõppude lõpuks olen ma siin tööl olnud üle 30 aasta ja kirik ei tohi olla teistsugune,» ütleb Kaldur. Ja lisab: «Muidugi on neid asju, mis on puudu, aga ma ei hakka antireklaami tegema. Üritan olla hea peremees.»
Koguduse juhtorganites on valimiste järel juhatuses üks uus liige, aga nõukogu on uuenenud suurel määral. Õpetaja hindab väga positiivseks, et uued inimesed tulevad ja õpivad kogudust juhtima. Pühajõel jäi tööle endine koosseis. Kaldur rõhutab, et kindlasti pole ta rahul kasvava bürokraatiaga, ja selgitab oma mõtet: «Paljudes kogudustes ei ole lihtsalt inimesi, väikesed kogudused ei saa vajalikku arvu inimesi kokku. Jõhvis probleemi pole, aga kirikus tervikuna on.»
Koguduse valupunktiks on noortetöö vähene tulemuslikkus. Aktiivsed noored käivad leeris, siis lähevad mujale õppima ja tagasi enam ei tule. Demograafiliselt ei ole ka aktiivsete hulk suur. Põhilise osa kogudusest moodustavad keskealised ja vanemad. Lastetöö üle õpetaja ei nurise, aga sellegagi võiks paremini minna. Lastega tegeleb õpetaja abikaasa Reet Kaldur. Üle 20 aasta on koguduses sekretärina töötanud Anneli Lein.
Mille üle kogudus uhke on, need on kaks heal tasemel orelit. Ka organiste on kaks: Svetlana Kekiševa ja Inna Badina. Positiivselt suhtub Kaldur sõpruskogudustesse, neid on Jõhvi kogudusel Saksamaal, Soomes ja Rootsis. Eriliselt hindab ta head läbikäimist, palvetamist üksteise eest ehk vaimset tasandit, mitte saadavat humanitaarabi. «Vaeseid on alati ja neid tuleb abistada, aga diakooniatöö ei ole meie kõige tugevam külg,» võtab ta koguduseelu kokku.
Rita Puidet

Jõhvi kirik
Kivist kiriku alguseks loetakse XIV saj keskpaika.
Läänetorn lisati XVI saj I veerandil.
Kirik on kannatanud Liivi, Rootsi-Vene ja Põhjasõjas.
1943 hävis tulekahjus kirikutorn, see taastati 1984.
2002 renoveeriti kirikualune relva- ja püssirohukelder osaliselt kabeliks, osaliselt muuseumiks.