Elfriede Kuptsil, kel 7. oktoobril täitus 85. eluaasta, on pikalt eluteelt palju mälestusi. Ent lugude looks nimetab ta seika, kuidas kord 15aastase eeskujuliku kodutütrena käis Võsul president Konstantin Pätsile suurt seinavaipa tikkimas.

Elfriede Kupts Võrumaalt, kelle mälestuste hulka kuulub lugu, kuidas ta kord presidendile kingituseks vaipa käis tikkimas

Päikesekiired lustisid Vastseliina kirikumõisa lehekullas, kui sammud ajaloolise pastoraadi, tänase hooldekodu uksest sisse sean. Mind juba oodatakse, hooldekodu töötaja Erene Sepp on kohvilaua katnud, mille ääres me esimest aastat siinse katuse all elava Elfriede Kuptsiga istet võtame.

Tundideks jään hea mälu, kujundliku väljendusoskuse ning hästi aldi suhtleja mõjuvälja. Taas on aeg tõdeda: eluõhtule jõudnul on kuhjaga seda, mida noor veel usinalt koguma peab.

Päts külastas Missot

«Meid oli palju lapsi,» alustab Elfriede Kupts enda tutvustamist. Ta on sündinud ja üles kasvanud Võrumaal Misso vallas. Talu oli suur, lapsi seitse: kaks tütart, kaksikõed Elfriede ja Erna, ning viis poega. 6 klassi kooliharidust tuli kohalikust Misso koolist. Kui sellele liita kodutütardele mõeldud kursused, kus õpetati tütarlastele vajalikku, siis oli tulevasele taluperenaisele oluline teadmistepagas tagatud.

Algkooli aega jääb Elfiedel esimene kohtumine riigijuhi, president Konstantin Pätsiga, kui viimane osales 1933. aastal Missos I ratsapolgu auks püstitatud Vabadussõja ausamba avamisel. «Rahvas suhtus Pätsi suure austusega. Nõndasamuti meie, lapsed,» vastab Elfriede mu küsimusele, mida presidendist arvati.

Vastseliina kirikus on kõrraldatud kõik Elfriede elu olulisemad sündmused: siin on teda ristitud, leeritatud ning laulatatud.

Viimasest sündmusest sai ta uue priinime, mida eestistatud kujul kirjutatakse Kupts, tõlkes tähendab kaupmees. Et abikaasa oli lätlane, on Elfriedel läti keel selge.

Usinuse märgiks kutse Võsule

Kaitseliit ja Naiskodukaitse olid Missos Elfriede sõnul tugevad organisatsioonid, kes korraldasid kohalikku seltsielu ning seisid hea kodanike isamaalisuse ning kodaniku-tunde eest. Kaitseliidu ja Naiskodukaitse tiiva all tegutsesid noorsoo-organisatsioonid Kodutütred ja Noorkotkad.

«Kaitseliidul oli võimas orkester. Kui me kodutütardega peol esinesime, oli piibarimehi terve lava täis,» meenutab Elfriede. Aga esinemisi, olgu siis lauluga ülesastumisi või näitemängus kaasalöömisi, oli ühel usinal kodutütrel palju. Ja usin kodutütar Elfiede kahtlemata oli.

Seega polegi imestada, miks 1937. aastal kaks peenes kostüümis prouat Elfriede kodutallu tee leidsid ning tema vanematele teatavaks tegid, et Elfriede on välja valitud auväärse ülesande jaoks.

Üle Eesti kogutakse kodutütreid, et need tikiksid vabariigi presidendile kingituseks seinavaiba. Pakkigu Elfriede nüüd nobedalt reisusumadan ning pangu ennast pikaks teekonnaks teise Eesti otsa valmis. «Oh, imestusel polnud otsa ega äärt. Vanemad ja ma ise ka pelgasin, et nii kaugele pean minema. Olin vaid kord Võrus tsirkuses käinud, aga mitte kunagi kaugemal,» meenutab Elfriede.

Ent puigelda polnud kuhugi ning õieti – tüdruk ka tahtis «metsa taha» kiigata. Julgust andis juurde, et samast külast läks teinegi kodutütar, tänaseni Missos elav 85aastane Hermilde Papp.

Neli viikingilaeva presidendile

Tapani sõideti rongiga, edasi tuli istuda bussi, mis viis Võsule, kus kohalikku koolimajja oli kodutütarde «staap» sisse seatud. Kogu tegevust juhtisid ning hoidsid tütarlastel silma peal prouad Ainomäe ja Roots.

See oli rukkikoristuse aeg, ilmselt august, aga Elfriede ei mäleta enam, kui kaua täpselt laagris oldi: «Kas kuu või kaks nädalat, mitte ei mäleta, aga igavesti pikk aeg see igatahes oli.» Töö oli korraldatud vahetuste kaupa: kui üks sats kodutütreid oli oma panuse ühisesse üritusse jätnud ja koju naasnud, tulid uued tegijad. Vaip oli suur ning töö selle kallal kestis kuid.

«Too oli kistumata illos pilt,» löövad Elfriede silmad veel täna särama: kirsipunasel põhjal vahutavad merelained ning nendel seilamas neli võimast täispurjes viikingilaeva. Põhisüžeed raamistasid eesti rahvusmustrist valitud motiivid. Stiliseeritult oli vaiba alaossa suurelt tikitud aastaarv 1938.

Päev algas ja lõppes sinimustvalgega

Hommik algas kogunemisega Eesti lipu heiskamiseks, selle au osaliseks said järgemööda väljavalitud piigad, tööpäevad lõpetati samuti ühise koondumisega lipu langetamiseks.

Hommikupoolik veedeti näputööd tehes, pealelõuna oli meelelahutuste tarbeks. Kuigi Elfriede oli hea ujuja, ei armastanud ta, nii nagu mitu saatusekaaslast, pikalt rannas vedeleda, eelistades ka «peale tunde» poolelioleva vaiba taga istuda. Juhtus, et ikka seltsis temaga üks Tartu tüdruk.

Eks see hoolsus jäi silma ka juhendajatele: laagrist lahkudes sai Elfriede teise koha diplomi, esimese koha omanikuks oli tütarlaps ülikoolilinnast. Diplomi viis Elfriede oma kooli, kingituseks olevad maiustused jagas kodustega.

Kõik, mis Võsul ja selle ümbruses (tüdrukutele korraldati ka matku ning ringreise) näha, oli Elfriedele huvi pakkuv. Kogetu tuli kõik mällu talletada, et hiljem kodustele ülevaade anda. Omaette teema oli kulinaaria, mis maatüdrukule elamust pakkus: «Egas kodus selliseid asju söödud, need olid ikka sakste road.»

Läbi päeva seisis laual hapupiim, suhkur ja kama, millest soovi korral toidukordade vahel võtta sai. Hommikul andis juhataja tüdrukutele üle nn linnupette, karbi maiustusi, mille ekstra kodutütarde jaoks oli saatnud mõni riigitüüril olev härra: «Kogunisti president Päts ise või ka kindral Laidoner.»    

Elfriede jutustamise toon on kantud aastakümnete taguse sündmuse vaimustusest. «Eestiaegne» naine tõmbab pöidlaga hellitavalt üle foto, kus 8 kodutütre vormis tütarlast juhendajate silme all meisterdavad kingitust oma presidendile ja ma mõistan: Elfriede on nende päevade peale Võsu päikese all tihti mõelnud, need meenutused annavad sisu ka tänasele.

Liina Raudvassar