Kallist Hellamaani – palju toredaid inimesi, 2.

(Algus EK nr 33, 17.08.)
2.
Kuues päev
Kihelkonnast 10 km kaugusel Lümandal lõpevad korraga nii asfalt kui ka tsivilisatsioon. Kuni Sõrve sääreni on meie ees null söögikohta ja üks pood, see-eest on aga mööda poolsaare idakallast kulgev kruusatee üks ilusamaid. Meri vasakul, lehmad-lambad-kadakad paremal, päike kõrvetab muidugi lagipähe.(Algus EK nr 33, 17.08.)
2.
Kuues päev
Kihelkonnast 10 km kaugusel Lümandal lõpevad korraga nii asfalt kui ka tsivilisatsioon. Kuni Sõrve sääreni on meie ees null söögikohta ja üks pood, see-eest on aga mööda poolsaare idakallast kulgev kruusatee üks ilusamaid. Meri vasakul, lehmad-lambad-kadakad paremal, päike kõrvetab muidugi lagipähe.
Jämaja pastoraati jõudnud, tõdeme veelkord, et kohalejõudmine on parim osa päevast. Koguduse juhatuse esimees Randar Palts laseb meid lahkelt sisse ja juhatab voodid kätte, duši all saab ka üle keha ulatuva paksu halli tolmukorra maha pesta.
Seitsmes päev
algab käiguga Jämaja kirikusse. Kadakate vahel seisva pühakoja peauks on heinamaa poole, kiviaedki ees. Kirik on väike ja kodune, koorirõdul on oreli asemel ainult prospekt ja teenistustel mängib elektriorel. Vihma sajab, lõhnab märgade kaselehtede järele.
Sõrve säärel uitab ringi ligi 100 turisti, bussid ja autod on tihedalt restorani kõrvale pargitud. Kust need inimesed küll tulid, kui kümnete kilomeetrite jooksul pole suurt kedagi kohanud? Meri on kunagi piirivalvele kuulunud betoonpunkrid veepiiril laiali lammutanud ning neid pildistatakse usinalt.
Enne Salmet pildistame ka ise – paari bussiooteputkat, mis on Saaremaal tõelised arhitektuuriimed. Putkal on kindlasti ruutudega aknad, valged pitskardinad ees ja lilleampel räästa all, suurematel veel terrass kõrval ja voodigi sees. Et teeline ennast ikka hästi tunneks.
Salmega algab suvitusrajoon, turismitalude viidad on iga saja meetri järel lausa üksteise otsas. Kuulsad rannad jäävad meist külastamata, sest vihma tibutab ikka veel. Õhtuks jõuame Kuressaarde ning laotame oma madratsid sugulaste elutoapõrandale.
Kaheksas päev
Sõidame Kuressaare Laurentiuse kirikusse, mis on Saaremaa kohta nooruke – ehitatud 19. sajandil. Suurepärane Saueri orel on Saksamaale remonti viidud, seda näha ei saa.
Teeme ratastega tiiru, et vaadata üle Kaali kraater ja Kaarma kirik. Viimasesse ei saa me küll sisse (vastutuult oli NII raske sõita, et jõudsime kohale alles viis minutit enne sulgemisaega, ja uks oli lukus mis lukus), aga võre vahelt avaneb kirikuruumi ikkagi väga hea vaade.
See, Saaremaa üks iidsemaid ning ka Saare-Lääne suuremate hulka kuuluv pühakoda troonib tee ääres aukartustäratavalt ilusa ja majesteetlikuna.
Päeva lõpetame Rüütli veekeskuses ujumise ja saunaga.
Üheksas päev
Sõidame Püha kirikusse, mille uks on külalislahkelt pärani. Vanas paksude müüridega kindluskirikus on jahe, orelil mängib Helen mõne koraali. Kõigustes püüame Piretikivi otsa ronida (ei õnnestunud), Laimjala ja Oti mõisas pildistame väravate ja uste kõrval istuvaid kivilõvisid.
Ehmatame pisikest karihiirt teeserval, kes oma askeldusi sellegipoolest tubli viis minutit filmida lubab. (Ausalt, mina polegi seda Eesti pisimat looma varem mujal näinud kui õpikupildi peal.)
Pöide kirik on vapustav. Õieti mõjub see pigem katedraalina oma suuruses ning paistab ümbritseval tasasel maal kaugele. 14. sajandi algul ehitatud kirik on praegu küllalt kehvas seisus (1940. aasta tulekahjust saadik), korras on vaid altariruum. Ometi on tumedaks tõmbunud võlvides ja rohmakalt kinni löödud kõrgetes akendes suurejoonelisust, mis võtab hinge kinni.
Ukse kõrvalt loeme kunagise õpetaja Illimar Toometi pessimistlikku prognoosi: kuna kiriku taastamine võtab umbes 10 miljonit, siis vaevalt see käesoleva sajandi jooksul tehtud saab… Aga ometi saaks Pöide pühakojast suurejooneline kontserdipaik suurepärase akustikaga! Aitäh diakon Heinar Roosimägile, kes kiriku uksed päev läbi lahti hoiab!
Õhtuks jõuame Orissaarde tagasi. Külli on meile õhtusöögi teinud ja vana hea tuba saunamajas ootab.
Kümnes päev
Õnneks on sõita vähe – üle Väikese väina ja Muhu. Põikame sisse imeilusasse Pädaste mõisa ja Nautse jaanalinnufarmi; saame muuhulgas oma silmaga näha, et jaanalind, emu ja nandu on kolm täitsa erinevat elukat. Kuivastus hakkame optimistlikult bussi ootama ja juba teine bussijuht on nõus meid ja rattaid Tallinna viima. Sest nüüd hakkab sõiduisu otsa lõppema.
Tegelikult pole Eestimaast ilusamat kohta ega suvest paremat aega kirikutes käimiseks. Tee ääres lõhnavad hunnitult metsmaasikad, angervaksad, kased ja niidetud hein – selle lõhna tahaks purki panna ja seda talvel jaokaupa nuusutada. Hea on ära tunda hiirehernest ja põdrakanepit, kõndida kadakate vahel ja ehmatada liblikaid lendu. Ja tunda kogu oma olemusega, et Looja loodu on imena ilus.
Kohtame ka palju toredaid inimesi – sellele võib alati loota. Kuskil ei jää teeline nälga – ka siis, kui piirkonna ainuke söökla on hetkel peielauaks reserveeritud, ei taha kokk rattaliste äraminekust kuuldagi («Kuhu te nüüd siis niimoodi, heldeke, lähema 10 km ümber pole teil kuskil sooja sööki!») ja toob taldrikud sousti-kartuliga välisukse ette õue.
Joogivett saab küsida igast teeäärsest majast, peavarju osas on abiks kogudused ja sugulased-tuttavad. Kui rattaga midagi juhtub ja seda teeveerel putitama asud, peatub poole tunni kohta vähemalt üks auto, et pärida, kas on abi vaja.
Orissaares küsis meilt keegi, kas oleme palverännakul. Vist olimegi. On üsna ükskõik, kas rännata jala, ratta või autoga; peaasi, et näed. Mitte ainult 700aastast pühakoda, vaid ka selle trepipraos kasvavat kellukat ja kirikus kohatud inimest.
(Lõpp.)

Kaie Tanner