Rattasõidul saavad paigad omaseks
/ Autor: Juune Holvandus / Rubriik: Portreelood / Number: 12. juuni 2013 Nr 26 /
Rannu koguduse õpetaja ja PRIA ametnik Maarja Sokk elab alaliselt Tartus ja kahetseb, et peab kahe töökoha vahel liiklemiseks kasutama autot.
Sest kõige meelsamini sõidab ta juba aastaid jalgrattaga, isegi palgatöö asjus maid mõõtmas ja põlde, niite või metsi üle vaatamas. «Maitseasi,» muigab ta. «Mu tütar sõidaks ainult hobusega ja abikaasa mootorrattaga.» Nii ei saa nad alati kõigile meelepärast peresõitu korraldada.
Maarjale meeldib rattaga sõita sellepärast, et siis tekib tal läbisõidetud kandiga seoses kindel side, arusaam, mis koguneb tundest, mälestusest ja antud paigaga seotud mõtetest. «Näiteks mis kirjakoha üle mõtteid mõlgutasin, kui oli vaja koostada mõnd teksti või kõnet.»
Lõunaeestlasena ongi tal läbi sõidetud palju maid lõuna pool Emajõge. Talle meeldib vahetult kogeda, nüüd on iga pisemagi läbitud kohanimega mõttes seosed. Maarja juured on Rõugest ja Vana-Roosalt, ise on ta sündinud Valgas, koolis käinud Kanepis.
Kavas on olnud külastada igal aastal ühe praostkonna kõiki kirikuid, et igaühega neist kujuneks seos. «Sel aastal istusin ratta sadulasse 31. mail, et alustada veel läbisõitmata Tartu praostkonnaga, algul Põhja-Tartuga, sest Võnnu ja Kambja jäävad teisale. Marsruut oli koostatud nii, et Tormas ja Mustvees saaks ööbida. Kõige pikem ots, mis kunagi läbi vändatud, oli 100 km pikk ja vihmane, kuid sai õnnelikult läbitud.»
Küsin, kas külateedel koeri ei pea kartma. Maarja vastab, et muidugi peab, aga sellepärast ei pea ka midagi tegemata jätma. «Ühel aastal oli mul kaasas suur toigas, kuid see oli nii kõvasti ratta külge seotud, et vajalikul hetkel polekski teda vist lahti jõudnud harutada.»
Juune Holvandus
