Kuidas need usuasjad alguses olid

Hispaanias Atapuerca orus asuvas suures karstikoopas on paleontoloogid kaevamas käinud juba mitukümmend aastat. Nii mõnedki sealt leitud luudest ja esemetest on aidanud heita pilku Euroopa kultuuri lätetele. Käesoleval aastal on sealt välja kaevatud 1,4 miljonit aastat vana 2,5 cm pikk kivikild, mida on suure tõenäosusega kasutatud noana, ja see on vanim tõend inimese eellaste asustusest Euroopas.
Minus tekitab 1,4 miljoni aasta vanune esivanema nuga mitmeid spekulatiivseid küsimusi selle omaniku usu kohta. Kas Atapuerca koobastes elanud ürginimesi, keda loodusteadustes tuntakse püstiste inimestena (homo erectus), oli juba puudutanud Jumala hingus? Kas nad tunnetasid, et maailmas on olemas midagi kõrgemat, ja ka püüdsid sellele reageerida?
Olen suvel teoloogiale pühendatud hetkedel mitmel puhul põrganud küsimusele, millised religioossed arusaamad või praktikad ühe või teise minevikku jäänud protsessi ajal olid.  Ja olen nii mõnegi näiliselt lihtsa küsimuse kohta pidanud Sokratese kombel tõdema: «Ma tean, et ma midagi ei tea.»
Näiteks nii endastmõistetav asi kui raamatute lugemine. Professor Anne Kulli artikkel «Üks tont käib ringi mööda ilma – ääremärkustest hüperlingini» (veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia, 12. juuli 2013) on pühendatud teemale, kuidas lugesid inimesed minevikus raamatuid, sealhulgas usulisi teoseid. Artikkel annab rikkalikult materjali mõistmaks, kuidas keskajal raamatutega ümber käidi, puudutades vaikset omaette lugemist ja ettelugemist, tekstile lisatud ääremärkuste osa jne.
Autor teeb artiklis ka ettevaatlikke oletusi, kuidas tolleaegsed inimesed usulistest raamatutest aru said, ning tõdeb, et ääremärkustega usulise teksti mõistmine võis olla üllatavalt sarnane tänapäeval arvutist selgitavaid linke avava lugeja tulemusega: «Iga uus lugemine annab isesuguse tulemuse. Ükski lugemine pole identne teisega, kuigi lugemised eri aegadel võivad täiendada üksteist.»
Mul on hea meel, et mitmed viimasel ajal ilmunud raamatud ja artiklid on hõlbustanud mõtisklemist reformatsiooni saavutuste üle ja aidanud vastata küsimusele, kuidas usuasjad luterluse alguses ja selle erinevatel arenguetappidel ikkagi olid.
Usun, et paljud Martin Lutheri vastu huvi tundvad inimesed jätsid suvesse süvenemise usuisa kohta käivasse otseallikasse, käesoleval aastal Martin Lutheri eesti keeles ilmunud «Valitud töödesse». Impulsiivne, kohati ülekohtune ja tahumatu, kuid alati siiras ja tegus usuisa, kes sellest raamatust vastu vaatab, viib Lutheri ajale kahtlemata lähemale, kui seda teevad idealiseeritud pildid temast.
Niisamuti on nüüd võimalik emakeeles uurida, kuidas olid asjad luterliku traditsiooni edasises arengus. Tänu Thomas-Andreas Põderile ja tema kaastöölistele on nüüd allikaks olemas kogukas «Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid».
Seal avaldatud artiklite üle  mõtiskledes saab imetleda evangeelse teoloogia mõtterikkust ja ilu. Samuti aitab nimetatud teos hoiduda stereotüüpsetest lihtsustustest ja viib sammukese lähemale näiteks luterliku mitmekesisuse mõistmisele.
Vähemalt minu puhul tekitab püüe vastata küsimusele, kuidas usuasjad ikkagi olid, sageli kerge pinge tekstidest peegelduva reaalsuse ning minu seniste arusaamade vahel. Nii mulle näib, et kolumnis nimetatud raamatud annavad tahket toitu luterlikule arusaamale, mis ei soosi kunagiste usuliste seisukohtade automaatset ülevõtmist, vaid juhivad inimesi analüüside ja tõlgenduste seikluslikule rajale.
Mulle näib veel, et pealkirjas mainitud küsimuse pidev kordamine annab selge mõõdupuu usuloomeks, mis ei nostalgitse pelgalt minevikus, vaid õpib religioosselt toime tulema ka tänapäeval.

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist