Tänu lahkele südamele

Viiendat aastat peetud Kose kihelkonnapäevad pakkusid Jumala armu, põnevaid kohtumisi ja tutvust kiriku tiibhoones vastavatud muuseumi, arhiivi ja raamatukoguga.

Kuue päeva jooksul said osalejad endisest ajast juurde teadmisi mitme kandi pealt: ajaloost, hariduselust, inimestest, käsitööst. Ja võib-olla veel millestki, sest pastoraadis veedetud õhtutundidel olid kohvikus külas arheoloogid, ümberkaudsete mõisate praegused valdajad ja muusikud.
Pastoraadi saalis avatud kohvik juba iseenesest pakkus ohhoo-elamuse. Kaunilt kaetud lauad ja mustades ülikondades või frakis soliidsed kelnerid, kes su soove püüdsid aimata, olid unustamatud.

Oma muuseum
On kuidagi tähenduslik, et neli aastat kestnud tööd Kose kiriku tiibhoones lõppesid just pärandkultuuriaastal. Veel aasta tagasi nähtud ehitustanner oli nüüdseks tundmatuseni muutunud ja saanud ainukordse lahenduse, seda tänu arhitekt Nele Rohtlale, kes 19. sajandil rajatud tiibhoonesse suutis paigutada koguduse muuseumi, arhiivi ja raamatukogu.
Nõukogude ajal hoonesse ehitatud vahelagi ja vaheseinad lammutati ning suurde kõrgesse tühja ruumi «istutati» käärkamber koos väikese arhiiviga, nende peal paikneb nüüdsest teoloogilist kirjandust sisaldav raamatukogu. Käärkambrit ümbritseb aga muuseum.
Kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeval, 23. augustil koguduse uutele ruumidele Jumala õnnistust paludes ütles peapiiskop Andres Põder, et peaksime oma vaimuvara hoidma ning vajalikke sõnumeid ja asju talletama. «Siin on tuleviku sõnum, midagi ilusat on teoks saanud. See on kogu kiriku ja rahva rikkus,» ütles peapiiskop.

Hull idee  
Aga kõik see ei oleks sündinud ilma hea ideeta ja ettevõtlike inimesteta. Kui ettevõtmiseks raha saadi PRIA meetme toel ja omaosalusest pool tuli vallalt, siis avamisel ütles vallavanem Vello Jõgisoo, et koguduse õpetaja Mare Palgi on mõtteid ja hakkamist täis ning et kui on olemas selline eestvedaja, siis tulevad kõik kaasa.
Koguduse juhatuse esimees Andres Õis väljendas küllap paljude inimeste mõtet: «Meie ei saa kõrvaltvaatajad olla ja püüame õpetaja hulle mõtteid toetada.»
Toetajaid oli palju, kõik nad märgiti pidulikul avamisel ära ja ulatati tänutäheks kimbuke maailma kaunimaid lõvilõugu. (Õieti alles nüüd saan aru, miks lõvilõuad olid peapiiskop Jaan Kiivit jun lemmiklilled.) Olgu paljudest mainitud disainer Indrek Mikk, arheoloogid Villu Kadakas ja Virgo Orasi, Tõnu Parmakson ja Andrus Uuetalu, erinevad firmad ja inimesed, kes panustasid palju ka annetusena.
Ja viimasena Rene Kelomees, tänu kellele valmis Kose kiriku ehitusest film, millele teksti luges Kose koguduse jutlustaja Rein Keskpaik ja mida sai avamisel vaadata, sest selleks on muuseumis ekraan.
Tänuks ütles juhatuse esimees Andres: «Ilma lahke südameta poleks midagi sündinud, inimesed tulid kaasa.» Ja veel enam liigutas õpetaja Mare sõnadega: «Te ei vaja tänukirja, te saate kogu minu südame.»
Kaunis augustiõhtu jätkus kohvikuga pastoraadis, küünalde süütamise ja mõnusa saksofonimuusikaga kirikumäel ning lõpuks Taizé palvusega, kus musitseeris Kuusalu ansambel Ulmus Domini. Kell kiskus juba südaööle, kui kirikutäis rahvast mööda küünalde valgustatud teed koju läks, et järgmisel hommikul taas kiriku juures kihelkonnapäevade üritustest osa saada.
Rita Puidet

Pildigalerii: