Mina panustaksin noortele

Uus kooliaasta on alanud ning paljude mõtted tahes-tahtmata selle sündmusega seotud, olgu siis ühiskonna liikme, lapsevanema, õpilase või õpetaja rollis olles. Kooli alguses on paslik teha ka ettevaatlikke üldistusi noorema põlvkonna kohta. Siinkohal on mul hea meel, et tänavu takerdus riigieksamite tulemuste avalikustamine ning õppeaasta alguses avaldatakse koolis käiva põlvkonna kohta mõtteid ilma seda suurt mõju omava edetabelita.
Kui katsusin kokku võtta sellel suvel usulises raamistikus kõlanud seisukohad, mis käsitlesid noori, siis pidin tõdema, et palju oli negatiivseid hinnangud. Eestiski, rääkimata Soomest, tekitas suurt poleemikat põhjanaabrite siseministri Päivi Räsaneni juuli algul rahvamisjoni päevade seminaril peetud kõne.
Tema hinnang nooremale generatsioonile on karm ning veel karmim oli ta täiskasvanute tegematajätmiste pärast: «Ühiskonna väärtuste tagajärgede tõhusaim mõõdik on laste ja noorte olukord. Väärtuste muutumisega oleme nii Soomes kui ka kogu Euroopas tunnistajaks olukorrale, kus rekordilise majandusliku heaolu keskel võtab maad enneolematu vaimne viletsus /../ Ma arvan ka, et ükski väline patt ei rõhu maailma Jumala ees nii raskelt ega vääri nii kohutavat karistust, kui see, et me jätame kasvatamata oma lapsed.»
Olen tunnustanud Räsaneni südamevaluga kirjutatud kõnet, kuid tema mustvalgete hinnangutega ma kaasa minna ei saa. Teema on vana, noorte hukkaminekut ja maailma edasist allakäiku on kuulutatud vist igal ajastul. Sageli aga kumab niisugustest arvamusavaldustest läbi arusaam, et noored on hukas seepärast, et nad käituvad, mõtlevad ning saavad maailmast aru teistmoodi kui meie. Aga just nimetatud probleem on üks väljakutseid õpetajale.
Aeg-ajalt kipume unustama, et hea õpetaja üheks tunnuseks on asjaolu, et tema õpilased on avatud ja kriitilised ka õpetaja seisukohtade suhtes, ei matki õpetajat, vaid leiavad oma tee. Kui õpilased liiga täpselt korrutavad õpetaja öeldut, siis tõenäoliselt pole tegemist väga hea õpetajaga.
Euroopa kultuuriruumis tsiteeritakse sageli Aristotelese lauset: amicus Plato, sed magis amica veritas – sõber on Platon, kuid veel suurem sõber on tõde. See kreeka filosoofi Platoni õpilasele Aristotelesele omistatud ütlus on meieni jõudnud ladina keeles.
Pole täpselt teada, kas provintsist Platoni Akadeemiasse õppima tulnud Aristoteles lahkus sealt enne või pärast õpetaja surma, kuid Platoni eluajal oli selge, et tema vaated lahknevad õpetaja omadest. Samas ei kadunud kuhugi Platoni inspireeriv mõju ei Aristotelese elust ega õpetusest.
Sugugi raske pole õpilaste distantseerumist õpetajatest leida ka suurte kristlike mõtlejate hulgas. Pietistlikus seminaris haridusteed alustanud Friedrich Schleier­macherile (1768–1834) osutus see vaimsus vastuvõetamatuks ning sageli nimetatakse teda mitte ainult liberaalteoloogia, vaid kogu nüüdisaegse teoloogia rajajaks, samas on hästi teada ka Karl Bar­thi (1886–1968) lahknevus oma liberaalsetest õpetajatest ja sõnateoloogia loomine.
Sageli pole niisugused lahknemised probleemideta, katoliku kiriku isepäisele muutjale Hans Küngile (1928) oli kindlasti valus tema õpetajate kriitika. Ometi on nende selles lõigus nimetatud meeste avatud suunad toonud kirikusse värsket hingamist ja jõudu.
Kokkuvõttes olen kooliaasta alguses optimistlik. Ja kui õpilased mulle esimestel tundidel vastu vaidlevad, siis olen kindel, et nendesse noortesse võib panustada.

 

 

 

Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist