Rahutud jõulud ema juures

Pime oli. Koer haukus.
Uni nii mõnus, magus ja sügav. Hingasin kaks korda, siis veel kolm korda. Sirutasin jalgu pikale. Ei no mitte kuidagi ei tahaks liigutada. Koer haukus, üsna ägedasti. Sai ju aru, kas ta haugub niisama või kellegi peale. Häire jällegi. No ei tahtnud.
«Remo, mine sa vaata, mis seal on,» kostis pimedast ema hääl. Panin väikse tule põlema. Ajasin ennast pahurasti kuidagimoodi riidesse. Ikka ei saanud veel õigesti aru, kuhu suunas pean kulgema. Kuuse oksad riivasid õlga, jõulukuuse oksad. Nägin punast ja valget läikkuuli. No need olid käesolevas hetkes täiesti mõttetud, segavad.
Esikus toppisin peaaegu kogu riietuse selga. Pealambi panin kah – LED headlight. Vööruses tõmbasin kaks haaki lahti. Pidi vaatama, et sõrme ei vigastaks; käisid kõvasti. Ohtlik moment: avamise hetkel võis keegi väljastpoolt tõmmata. Oh, rahulik esialgu, vaid hall õhk trepil ja kaugemal. Pime, nõnda pime, et pealambita poleks midagi näinud. Läksin ja läksin, jõudsin keskõuest üle. Kõik tuttavad paigad, auto numbrid helkisid erksalt; ei tea, mismoodi nad neid toodavad.
«Tomka, Tomka,» hõikasin koera, kes oli nüüd vait jäänud. Minuti pärast ehk koer ilmuski kusagilt välja, hüppas minu peale üles. Silitasin ja patsutasin. Lootsin, et koer näitab mulle, kus häda on, aga Tomski jäi hajevil mu lähedale vahtima. Kohati oli lund ja kohati ei olnud. Ei viitsinud mina ka jäljekütti mängida. Kui pole miskit häda, siis pole.

Seisin aida otsas, hingasin külma ööõhku. Taevas vaevalt seletas mingit helendust. Seisin veel viis minutit vaikuses, sisse ka ei läinud, ema hakkab jälle peale: «Remo, mine vaata, mis seal on.»
Pole ju midagi. Jõulud siis. Tänapäevane elu on selline, et igal hetkel pead sa olema valmis katkestuse tegema. Katkestus jõulude sees. Katkestus unes.
Pikapeale hakkas kõhe, mälestushelke ka nõnda kauaks ei jätkunud öötaeva all. Käisin veel kolmes kohas, koer minu ümber. Kui need pahad siia õue peale juba ära tulevad, siis on tõesti halvasti. Kõigekõrgema hoidmine selles seisnebki, et keegi siia õue peale üldse ei tule. Läksin tagasi.
«Kas sa mõlemad haagid panid kinni?» kostis ema hääl. «Ei pannud.» Läksin tagasi ja panin mõlemad haagid kinni. Mäletan, kui kadunud isa ema nõudmisel tagus selle teise haagi vööruse ukse külge. Pime sügisõhtu oli, isa tuli esikust haamriga. Nüüd võis kindlamini tunda seljatagust. Igasuguseid liigub ju ringi! Seda räägiti tihtipeale. Seda nad ei mõelnud, et aknad on palju nõrgem koht, kui keegi tahab sisse lõhkuda.
Ema istus. Kell näitas poolt kolme öösel. Ei osanud midagi teha, ei edasi ega tagasi. «Oli kedagi või?» «Ei mina näind seal kedagi ega midagi. Tomka-Jomka on segane. Võtaks koera sisse?»
«See veel puudus. Siis oled koera karvadega koos. Peni peab väljas olema. Mis ma tast muidu söödan.»

Riidest lahti võtmisega lõin kuusele pihta, üks kuul jäi kõikuma. Tuba hahedas armsas vaikuses, sinakad kardinad maast laeni. Töötadki aina selle nimel, et oleks soe tuba, vaiksed hetked, armas olemine. Mitte kuhugi ei tahaks siit välja minna, seestpoolt kahte haaki.
Püüdsin uuesti magama jääda ja vist viivuks jäingi. Sekundid justkui venisid pikemaks unehämus. Siis hakkas koer uuesti haukuma.
«Ole iks hää laps, mine vaata, mis seal ometi on,» kostis taas ema hääl. No kuis sa siis ei ole «iks hää laps». Kõik jälle tagurpidi: riided selga ja … Kaks haaki sain lahti vigastuseta. Koer tuli kareldes mulle vastu. Uurisin lambi valgel meist mööduvat külateed. Lume ja pori peal oleks jäljed maru hästi näha. Midagi polnud. Nüüd pole siit küll keegi sõitnud. Sügav veendumus, et ükski pätt ei viitsi jala käia. Metsa poolt lähenemist pole arvatagi üldse. Muidu jah, pühadeaeg on soodus pahedele, valvsus ju nõrk. Tõstsin pea ja pöörasin vaadet.
Käi siin nagu vanaisa Serafim kaheraudse jahipüssiga ümber tare. Naabri maja aknaklaasidelt peegeldus valgushelk. Seisin, liigutasin pead ja vaatasin veel seda valgushelki mitme nurga alt. Justkui oleks valgus seal sees? Aga ei – see vaid Valge Daami efekt, peegeldus.
Naabri maja on tühi. Mis vaimud seal küll liiguvad, ei tea. Vaimude maja seisab oma pimedate akendega; hall, must ja tusane. Eriti see puitveranda, mida sõjaeelsel rõõmurohkel ajal ehitati.
Põllumajandus on otsa saamas. Arnold on surnud, Liivi on surnud, Külli on surnud. Elu lõpeb otsa siinkandis, seda ma tõden. Läksin tagasi.

Toas ma teadsin küll, et kõik kordub, aga ikka kiskusin riideid vähemaks, heitsin taas pikali. «Poja, sa pane need elektriküünlad põlema kuuse pääl, siis näed minna, kui peni jälle lõugab.» Jälle jalgadele, kobasin seda juhtmeotsa põrandalt. Värviline kuusevalgus kumendas tuba, kell näitas midagi poolt viit hommikul.
Avasin silmad ja sulgesin need. Jõuluvalgus, peaks olema sellest rõõmu. Emotsioonideta inimene olen täiesti, masin. Aga nii ei tohiks olla! Enam ma ei imesta millegi ega kellegi üle. Aga lolli näoga vaatad küll ilmaelu mõnelgi päeval.
Uni aga ei tahtnud tulla. Ärevus. Naersin, kui kuulsin, et kõige sagedamini pöördutakse EMOsse ärevuse pärast. See ka mõni haigus! Aga nüüd on endal ärevus.
Koer laskis end oodata, kuid haukuma ta taas hakkas. «Poeg, mine no o-m-e-t-i-g-i vaata, mis sääl lõpuks on. Elamise tassivad minema omaenda silma alt,» kostis ema.
Koer tuli jälle hüpeldes minu peale. Mis teab siga pühapäevast või koer jõuludest? Tema teeb ikka oma kõige igapäevasemat asja. «Põrsas selline, haugud muudkui!» Seisnud olin ma, ma ei tea mitu minutit. Jälle sama kuusk, jälle seesama põõsas, nägin, kui valgusvihk peale langes.
Kõrvemäe kõrgendiku suunas aimdus helendust. Hommik peaaegu saabumas. Päev hakkab taevaservadest värskust üles tõstma. Kõrvemäe taga on alad, kus ma pole kunagi käinud. Kaks kilomeetrit kodust ja ma pole kunagi käinud ega vaadanud, mis seal on!
Saint-Exupéry kirjutab, et 1940. aasta suure põgenemise aegu Prantsusmaal püüdis Prantsuse minister ka midagi kamandada, aga tema side ümbritseva mölluga oli vaid kahemeetrine telefonijuhe, mis teda lauaga ühendas. Mina olen ka mingi nähtamatu juhtmega ühendatud kodu külge ja näen vaid väga väikest ümbrust ihu ligidal.

Kõndisin külateed pidi allamäge, sest allamäge oli lihtsalt kergem astuda. Koerajälgi siin oli, ühte- ja teistpidi, aga aru ma ei saanud tema liikumistest. Mida ta ometi võis näha siin öös? Liiga ruttu ei saanud ka tagasi minna, siis ema ütleb: sa ei otsinudki midagi.
Üks naisterahvas rääkis hiljaaegu raadios, et Jumala esialgne nimi Jahve tuleb inimese sisse- ja väljahingamise rütmist. Kaks silpi: Jah-ve, Jah-ve … Sisse- ja väljahingamine. Et heebrea keeles täishäälikuid ei olnud ja vajalikud täishäälikud on sinna hiljem juurde leiutatud. Et nõnda saadi Jehoova.
Et inimene elab ja kestab ja on nõnda kaua, kuni toimub sisse- ja väljahingamine. Et kogu elu ongi jumaliku hingeõhu sees vaid võimalik. Mõtlesin selle üle. Külm hakkas. Kui sisse lähen, teen kuuma jooki. Võtsin peni esikusse.
Kui tuli pliidi all lõkitses, tuli ka ema kööki. «Kas leidsid kedagi?» küsis. «Ei leidnud.» «No kuis sa siis ei leidnud?» «No vat ei leidnud ja kõik. Kui valgeks läheb, siis vaatan veel kord. Valgega on hoopis teine tera.»
«Keski sääl väljas iks oli, mõni loom või inimene. Ega peni ei haugu sul ilma asjata.»

Vesi elektrikannus läks ka juba aurama, võis joogi jaoks kallata. Ema põikas tagasi tuppa ja tuli oma vaibaga: «Näed, jõuludeks sain just valmis vaiba. Kuidas siis meeldib?»
«Ilus vaip on. Jõulukellad kõik peal ja.» «Kas ainult ilus?» «Väga ilus vaip on. Väga ilus. Miks sa küsid iga kord uuesti? Alati on väga ilus, kui sa teed. Sul peab seda aega ikka kõvasti olema tikkimise jaoks.»
«Kas mul seda aega puudub? Päeviti üksinda olen siin.» «Teha ju võid, panna pole neid kohegi.» «Eks ma oma jaoks teen.» Ema taandus vaibarulliga tagatuppa.
«Mis sa siis jõululaupäeval mõtled ette võtta,» päris, kui oli taas ukselävele ilmunud. «Mis sa siin ikka ette võtad. Tahaks lihtsalt olla, niisama olla: lamada, puhata, mõtelda. Igapäevasest suhtlemisest olen väga väsinud.» «Annelii ei tule vist jõuluks koju?» «Kus ta tuleb, kui kaugel on.» «Kus ta on?» «Purjetamise reisil. Viimane kontakt oli Limassol.» «Eestlastel ka vaja trügida pärapõrgusse. Oma laps.»
«Juba «Kalevipoja» raamatus sõitsid eestlased laevaga maailma otsa. Kui imelised on jõulud sinavatel vetel: keegi taidleb punase kuuega laevapardal, plätud varvaste otsas.»
«Kas sa ei tahtnud ka õega kaasa minna?» «Ei tahtnud. Kas mina olen oma õe hoidja? Mulle ei meeldi reisimine. Igaüks teeb ise, mida tahab.»
«Te olite Anneliiga juba väiksest peast nii erinevad, kuigi õde ja vend,» kostis ema. «Erinevad jah.» Nii kujuneski elukäik, et tegelen siin koduse majapidamisega ja õde seilab kaugetel vetel.

Päevavalgus värskendas ilma ja olu. Läksin otse üle Nurmemäe külateele meist ülalpool. Nurmemäe harjalt paistis kolmaski elamine – Nurmiku. Õunu oli palju maha kukkunud. Valendasid lademes puude all. Kaks vana autot lösutasid võserikus.
Ühtäkki muutus koer väga rahutuks. Nurmemäe kõrval tee ääres perve sees oli vana kartulikoobas. Seisis seal ehk juba tsaariajast. Seest maakividega vooderdatud, kaks meetrit sügav. Teadsin seda juba ammusest ajast. Vanasti inimesed elasid vaeselt, keldrit ehitada ei jõudnud.
Üks kährik oli sinna sisse kukkunud ja mingi punase riide endale ümber mässinud. Turritas seal all augus. Teehoolduse mehed olid pannud punased räbalad okste külge, et valla lumesahk sinna sisse ei sõidaks.
Vaat sulle jõuluvana! Nüüd tuli vaadata, kuidas teda sealt välja saada.
Rannar Susi